See blogiväljakutse on kirjutiste hulka nii jõhkralt suurendanud, et ei jõua enam kuidagi järgi lugeda. Hommikul kiikasin kiirelt pealkirjad üle, lugemiseks mahti polnud ja nüüd õhtul vaatan, et pealkirjad kõik hoopis teised. Kes teab paljud neist nüüd minust mööda lipsasid. Aga mis teha, esmaspäevad saavad alati nii ruttu õhtusse et ei jõuagi miskit teha. Lapse trenni vedamine haukab päris suure tüki mu õhtust ära. Ses suhtes ma nii ootan ta iseseisvumist, et ta saaks ise linna trenni minna, ilma et ma peaks talle igakord taksojuhti mängima. Bussiliiklus on ju hea aga tänapäeval on vist kombeks et kõik võsukesed sõidutatakse ukse ette. Minu oma on hetkel veel väike nii et see dilemma jääb mul tulevikku. Vanasti kui meie koolis käisime, ei tulnd sellist mõtetki et lapsi keegi kooli sõidutaks.  Ühistransport oli ju olemas. Trennid, kino, sõbranna juurde, igale poole sai ikka ise mindud. Samas ega ei kujuta praegu ette, et mu esimesse klassi minev juntsu selle kõigega hakkama saaks. Tal pole ajatajugi veel päris paigas. Vaevalt ta kuhugi õigeks ajaks jõuaks, teepeal igalpool ju nii palju erinevaid tähelepanu püüdjaid, mis mõtted uitama viivad.

Õnneks oli tööjuures täna rahulik päev, nii et tööle naasta oli üsna kerge. Kuigi vahepeal pisut tuikav pea ja kohati nohune olek andis märku, et päris terve ma küll pole aga kaua sa jaksad kodus istuda. Esmaspäevad peaksidki nädala lihtsamad päevad olema, et inimesed saaksid peale puhkepäevi vaikselt jälle töö tegemisega ära harjuda.  Toitumine täna veel korras polnud. Mind painab retseptide üleküllus. Ehk valik on liiga suur ja ma otsustusvõimetu ei suuda midagi välja valida. Aasta tagasi langetasin kaalu üsna edukalt, ei tea kuidas nüüd kuidagi reele ei saa. Olen vanemaks ja laisemaks muutunud? Küllap jah. Noh vanuse vastu ei saa küll midagi teha aga laiskus, see tuleb kuidagi välja juurida. Tahan ka ju taas ilusaks saada. Mees küll väidab, et ma tema jaoks koguaeg ilus ja laps kiidab riideid proovides aina takka, et nii ilus emme.  Siis ise ma sellesse väga ei usu, löön albumi lahti ja nutan vanu aegu taga. Kõige jubedam oli kui käisin passipilti tegemas. Näen ju ise ka et ega mingi ime läbi mul seal putkas poole õhemat nägu ette manada ei õnnestu, lepin paratamatusega ja valin 3st koledast kõige etema. Ja kui kord minuni jõuab ja näen milline see pilt passis olema hakkab tuli tahtmine passitegemisest loobuda. Kas mul on ikka midagi nii jubedat vaja veel ja veel näha?! Aga passi on vaja kahjuks. Praegu pole lihtsalt selle tegemise jaoks parim aasta.