Suutsin lõpuks üle pika pika aja 7 päeva korralikult kava jälgida.Suutsin kogu magusa, millest puudust tundsin patutoidukorda mahutada. Ausalt öeldes väga suurt tungi shokolaadi järgi polegi olnud. Sportimine küll oli natuke ühekülgne- jooks ja kõnd, kuna olin veel spordiklubist suvepuhkusel. Nii pidin ilma lihast kasvatamata läbi ajama.

Nagu ka paljusid teisi jooksusõpru, viis laupäevaõhtal tee mind Rakvere suunas. Ajasin seekord varakult tööjuurest seltskonna kokku, sest seltsis ikka segasem.  Hakkasime kolmekesi Tartust mõni minut enne 5-t sõitma. Varem ei saanud startida, kuna olime tööl kõik. Kohale jõudsime pool 7, nii et väga oleks ära kulunud võimalus stardimaterjale kella 7ni kätte saada. Kui kuulsin, et see aasta väljastamine nii vara lõppeb, olin nördinud küll ja kirusin end, et oli mul vaja ennast kirja panna. Tekitas kohe sellise vastumeelsuse kogu ürituse vastu, kui niimodi kaugelt tulijaid kiusatakse. Nagu on kuulda olnud siis rahulolematuid oli teisigi, kes ei vaimustunud mõne tunnisest passimisest.

Kuna me olime arvestanud, et meie mingi valemi ise oma materjale kätte ei saa, siis sai hommikupoole üks kamraadidest Rakverre materjalide järgi saadetud.  Kohale jõudes ajasime spordirõivad selga ja jalutasime stardi suunas.

Mõte oli küll enne vetsust läbi käia kui starti lähme aga kus olid alles sabad, häda läks kohe ära. Stardi juures häris mind, et ei teadnud kuhu minna, kus seista, oodata. Olen ennegi ööjooksul käinud, siis oli korraldatud, et ühe tänava peal ootavad ühe distantsi jooksjad ja teise tänava peal teise omad. Seekord ma aga stardikoridori plaani kuskilt ei leidnud. Kõlaritest ka midagi kosta ei olnud, nii siis liikusin tuimalt massiga kaasa ja lootsin, et satun õigesse kohta. Ilutulestikku selle valge taeva juures ei näinud. Start algas aeglaselt nagu ikka, see ju loogiline sellise rahvamassi juures. Ühe töökaaslasega sain tempo ilusti klappima. Jooksime kuni jõudsime ja siis kõndisime kuni jälle joosta jaksasime. Nii kordamööda utsitasime üksteist jooksma.  Poole maa peal hakkas vihma sadama, müristama, tuul oli jube. Kuskilt saime liiva silma, nokats tahtis ära lennata, vahepeal tuli lausa rahet. Põhiline oli aga, et väga kuhugi enam astuda ei olnud teed olid ühtlaselt jõestunud. Vesi loksus tossus pea igal sammul. Ekstreemne ilmaolu oli aga meie jaoks üsna motiveeriv. Nii külm ja valus oli et tahtsime ruttu minema.

Mõned sammud enne finishit tundsin, et jõudu üldse pole. Nägin kuidas kaaslane must mööda kiirustas ja ühtäkki tuli kuskilt  törtsuke energiat või adrenaliini, mis mind 4 sekundit enne teda finishisse vedas.

Ülekere polnud ühtki kuiva kohta. Nii tuli finishis seista veel erinevates järjekordades, et oma kotti miskit korjata. Eelmine aasta oli etem, anti kott kraamiga pihku ja sai edasi minna. Nüüd aga ligune ja oota, kas ka midagi saad.

Küll aga meeldib mulle jätkuvalt see atmosfäär, mis seal on. Rajaäärsed ergutajad, kes motti üleval hoiavad. Vihm ja torm meid ei heidutanud, kuna poole maa peal on ju edasi ja tagasi sama maa minna. Võõras linnas ühtki otseteed ka ei tea, nii et katkestamine ei tulnud kõne alla. Tulemust vaadates olin ma oma eelmise aasta aega pea 1,5 minutit parandanud. Eesmärk oligi ju oma aega parandada ja arvestades vähest trenni tegemist läks ju üsna hästi. Nüüd on juba järgnevaks aastaks plaanis veel kiirem olla. Tuleb hakata varakult trenni tegema.