Tere õhtukest!

Kirjutan üle pika aja jälle blogipostitust. Ma teen seda ainult selleks, et kasutusaega pikendada. Üldse ei tahaks kirjutada. Üldse ei tahaks hädaldada ka, aga jälle on nii piinlik. Nii piinlik, et ei tahaks kriipsugi teha ega elumärkigi anda. Piinlik selle pärast, et ma mõtlen vähemalt korra päevas oma kehakaalule ja tervisele, aga ometi ei võta selles osas midagi resoluutset ette. Ühel hetkel võtan ja - varsti lasen jälle käest. Mingi hetk juba mõõdud liikusid, aga iga kuu lõpus tõmbub eelarve nii kokku, et hea kui viinerit makaroni kõrvale õnnestub muretseda. Mingi hetk olin jälle sunnitud olukorraga leppima ja okas hinges reelt maha astuma. Vastukaaluks on muidugi "toredad" kuualgused ja -keskpaigad, kui elukaaslane läheb poodi ühte asja tooma, aga tuleb tagasi terve kilekotitäiega. Tavaliselt on seal siis ka kaks või kolm suurt pudelit limonaadi ja vähemalt üks kook! Ta on totaalne magusa-hoarder. Ja konks on loomulikult selles, et kui tema hoard-ib, siis mina olen see pidurdamatu, kes selle kõik, või vähemalt suurema osa sellest nahka pistab. Kiirelt. Kui kellelgi on mingeid nippe, kuidas ühte ignorantset jäära midagi tegema panna, siis palun neid ka minuga jagada!

Teine asi, mis mind mu väga impulsiivse toitumise pärast kurvaks teeb, on mu näonahk. Olen juba pool aastat üritanud raha hoida, et kosmeetiku juurde näohooldusesse minna. Natuke aega tagasi enda sünnipäeva paiku ma selle käigu lõpuks ka ette võtta sain. See on mu esimene kosmeetikukülastus mu praeguses elukohas ja täitsa huupi sattusin väga asjaliku, aparaatidega varustatud ja professionaalse kosmeetiku juurde. Diagnostika oli lihtsalt valus reality check ja diagnoos teise astme aknega oli valus hoop mitmeski mõttes. Mitte, et ma omi punne ise märganud ei oleks, aga ma väga lootsin, et probleemi saab kergema vaevaga lahendada või leevendada. Kosmeetik teatas aga üsna kohe, et mul oleks vaja hormoonravi. Seda aga imetamise ajal teha ei saa. Seniks pean lihtsalt õige hoolduse ja kosmeetiku külastustega asja kontrolli all hoidma. Loomulikult võib probleemi tuum olla ka raseduse, sünnituse ja imetamise aegsetes hormoonides, aga kardan, et hormonaalne tasakaal on häiritud veel rohkem valest toitumisest ja suurest kehakaalust.

Mõnda aega peale sünnitust oli mu menüü ja toitumine üsna decent, sest paljusid asju ei maldanud kohe peale beebi sündi süüa ja üritasin ikka kogu väest kvaliteetset piima toota. Kevadel ja suvel liikusin palju ja olin palju väljas, rõõmus ja roosa ja jumekas. Aga mingi aeg hakkasin ikka tasapisi maiustama, siis järjest rohkem, kuni asi jälle täitsa käest läks. Ka liikumist jäi üha vähemaks. Veel mõned muutujad ja tulemuseks mõne kuuga välja kujunenud akne. Ma ei taha selline olla. Ma ju polegi selline. Selle koleda kesta all on kuskil veel ilus inimene. Proovin veel korra. Materiaalne olukord on natuke tõusutrende ilmutanud ja püüan seda siis jälle investeerida tervisesse. Pean mingid uued imemoodused välja mõtlema, et elukaaslane ka asjaga kaasa tuleks. Nii väga tahaks, et pere menüüst kaoksid need igapäevased ahvatlused. Over and out!

E.