Tere taas üle pika aja!

 

Vahepeal on päris- päris palju mett verre....oi ei.....vett merre voolanud sellest päevast, kui tegin eelmise postituse. On olnud kiire, kiire ja kiire. Õnneks on kiirel omadus mõnikord vähem närvidele käia ja lasta end vabalt võtta. Nüüd ma siis võtangi ja kirjutan oma fitlappamisest.

Mäletate (s.t. mina mäletan), et olin üliõnnelik, kui kaal näitas esimese numbri võrra väiksemat arvu - see eufooria andis päevi ja päevi tunda. Aga....natuke andis see ka võimaluse patustamist lubada. Sellest veidi hiljem, esialgu sõuan meeleldi positiivsete mälestuste lainetes.

Suurepärane tunne, mida ma tegelikult loota ei julenudki hoolimata oma suurest soovist ja väga väga toredast tugiisikust pluss perest. Teada, et see on võimalik, et ma olen tegelikult võimeline küll, hoolimata oma tervisega seotud ainevahetushäirest. Tunnistan, et ma tõepoolest uskusin sisimas, et hoolimata oma küllaltki aktiivsest ametist ja liikumislembusest hoolimata lihtsalt EI SAA kaalu langetada. Uskusin seda nii kaljukindlalt, et ei pingutanudki.

Niisiis- ON võimalik. Polegi nii raske, kui proovimata võiks arvata. SEE ON VÕIMALIK. 

Kahjuks tekkis ka ketserlik mõte-  " oh, ma ikka söön seda (nt jäätist...tükikese tavalist pitsat)...ma saan ju sellega hakkama. Ma ju sain. Ma ju suudan uuesti, kui vaja". Ja eriti kahjuks mitmel korral. Ehk et patutoidukord  kujunes välja rohkem kui korral nädalas.Niisiis- õnneks on see kaasa toonud vaid 400 grammise tagasilanguse, aga andis väga väga väga olulise õppetunni. 

SINA EI TOHI MITTE LOORBERITELE PUHKAMA JÄÄDA!

Ja nii ongi. Ei tohi mitte!

Eesmärgini on veel nii mõnedki kilod. Ma olen olnud tubli. Ma olengi tubli, Aga ma ei tohi endale teha seda, et pean uuesti alustama või ennast halvasti tundma, kuna ma lihtsalt NII väga tahtsin seda lisapatutoidukorda. Ma ei tohi iseennast alt vedada. Ja ma ei tohi ka ennast nuhelda, et nii on juhtunud, kuna see tõukaks mu uuesti tegema mõne halva valiku. Et siis järgmisel kaalumisel kibedalt tõdeda - ma ikkagi ei tulnud toime.

Ma ei tea, kas see oli nüüd hull segane jutt. Tegelikult tahtsin vaid seda öelda - vigadest tuleb õppida ja neid edaspidi kasutada konstruktiivselt. Ja endale ei maksa liiga teha. Tulemused on olemas, nüüd ei ole enam muud, kui jätkata.

Aitäh teile siiralt ja südamest! Loen teiste lugusid, vaatan fotosid ja jaksan jälle!

Me oleme ju tublid!!!