Absoluutselt kõik, mida mu keha on otsustanud talletada, läheb otsejoones kõhtu ja ainult kõhtu. Tegelikult nüüd on asi juba nii kaugel, et läheb mujale ka, aga siiski kõht on rasvale lemmikkohaks. Ja uskuge mind, oleksin väga õnnelik kui mul oleks keskkoht, mind ei häiriks kui mul oleks suurem pepu, natukene paksemad jalad või käed, aga keskkoht oleks peenike. 

Hetkel on aga minu kehatüübiks - SARDELL. Siuke jäme sardell. Ma ei tea, kas see on mingisugune karmavõlg, võib-olla ma norisin kedagi eelmises elus paksuks, aga vahepeal on küll tunne, et olen millegagi kaalujumalat ärritanud.
Mis ma ikka valetan, tean väga hästi, milles asi on. Nimelt asi on pizzades, krõpsudes, saiakestes, pastades.. ja veinis. Selline armas nõiaring, et olen külge harjutanud harjumuse veini juua ja see omakorda tekitab nälga. Muidugi veel sinna otsa lisada auto ja veel lollima harjumuse sõita isegi paarsada meetrit autoga, sest nii on ju mugavam. Trenniharjumusest pole mul isegi mõtet rääkima hakata, sest see hetkel lihtsalt puudub.

Siit ka põhjused, mispärast ma ei taha enam olla paks? 1) Kui ma sõidaksin bussiga, siis paljud kindlasti pakuks mulle istekohta arvates, et ma olen rase. 2) Esimene punkt on juhtunud kui auto oli paranduses. 3) Riided ei lähe selga, kapp on täis ilusaid asju, aga kanda saan vaid mõnda turvalist eset, millega ma enam-vähem ei tundu rase. 4) Isegi kass peab mind juba mööbliesemeks, ilmselt padjaks, sest ma olen nii pehme. 5) Töökaaslane pidi südamerabanduse saama kui ma firmapeol alkoholi jõin.. hiljem selgus, et kõik arvasid, et ma olen rase, et muudkui juurde võtan, VÄGA PIINLIK. 6) Tervis 7) Mure maksumaksjate pärast, sest ilmselt varsti peab mu kraanaga neljandalt korruselt alla tõstma.

Lõppu üks pisikene šokiteraapia pildi näol, et ma ei lõpetaks seda alustamist lähipäevil veiniklaas käes diivanil, vaid hakkaksin tegutsema!!! Hiljem hea võrrelda.. loodetavasti.