Tere kallid fitlapitajad, võtsin natuke puhkust, aga nüüd olen tagasi. No mis puhkus, pigem laiskus, mis oli minust ja tahtejõust kõvasti tugevam. 

Olen võtnud pikalt hoogu, et tagasi reele saada, aga ei ole olnud tahtmist, soovi ja jaksu, aga nüüd võtan asja uuesti käsile ja korralikult. Õnneks pole kaalu suurelt juurde tulnud, 2-2,5 kilo on see, mis jurde on tulnud ja kuidagi ära minna ise ei taha. Aga muidugi pean ka pidevat võitlust igapäevaste ülearuste isudega ja olen siiani jäänud neile kõvasti alla. Aga nüüd enam mitte, võtan ennast kokku ja juba homsest algab uus elu uuesti. Kadugu see üleliigsed 2 kilo ja saan uuesti enesetunde korda. 

Nüüd on veel sõbranna ka kampas, kellega see tee uuesti ette saab võetud. Homme teeme kuiva trenni ja siis läheb lahti. Treeningutes ma esialgu käimist ei luba, eks töögi ole selline, et trenn on pidevalt omast käest võtta. Aga toitumise pean korda saama ja saan ka ja see 2 kilo peab minu küljest kaduma. Aga miks ka mitte 3:-D Saaks jälle septembris ostetud kleidi selga panna, mida kahjuks vaid 1 kord kantud. 

Laisklemise kõrvalt olen pannud tähele ka palju muud, hea kui ma piimatooteid ei tarbiks ja muidugi gluteen ei sobi ka mulle eriti. Kuidagi jube raske ja unine on olla kui neid tarbin. Seega tuleb need tooted oma valikutest välja jätta. Aga saledaks tuleb saada:-D

Jah ma olen naine kes on oma kehaga rahul ka siis kui kaalub 61 kilo, mida pole ikka ammu enam kaalul näinud, aga saledam ja ilusam on ju alati supper parem tunne olla. 

Lisaks võtsime sõbrannaga ette veel ühe plaani, me läheme täitsa puhkusereisile ja täitsa kahekesi. Tekitas ta selle huvi minus küll juba ammu, aga no alati on lapsed enne ja siis tulen kunagi ka ise ja nii need reisid on reisimata jäänud. Aga nüüd tuleb see ära..

Paneme paika reisiplaani järgmise aasta kevadesse ja miks mitte omale sünnipäevaks üks lahe puhkus lubada. 

Ja uskuge, ühel heal hetkel saab ka kõige suurema kannatusega emal oma suurepärastest lastest vahel kõrini ja ta vajab puhkust. Mul igatahes hakkab saama raudseks naiseks olemisest kõrini. Olen 42 ja sellest poole oma elust lastele pühendanud, kelledest suuremad veel tänagi osaliselt minust sõltuvad on, jah ma olen tänulik, et parem nii kui neid üldse ei näeks, aga väsitama kipuvad kõigi mured juba küll ja suures peres nendest otsa juba ei tule. Aga nüüd magama, sest uni on ju ka väga tähtis kaalu langetamisel. Püüan nüüd vähemalt korra nädalas hakata oma edusamme kirja panema et siis on endal ka äkki väike mott olemas, kui ise näen ja loen. 

aga siirad tänud teile, et olete olemas ja alati saab teie juurde tagasi pöörduda. Te võtate kõik lahkesti vastu.