Täna kirjutan ma ühest väga halvast mälestusest, mis mul mälust iial ei kao. See on seik kunagisest lasteaia ajast, ma olin siis ehk 2 või 3, üldiselt kui laps nii väike on, ei jää ju eriti mingeid mälestusi, aga mõned mälupildid jäävad. Mina olen nö see "õnnelik laps", kes sai lasteaias käia veel nõuka ajal. Sel ajal olid kasvatajad ja söögitädid õelad ja kurjad. Kui neile kellegi ema ei meeldinud, siis elati end laste peal välja. Mina olin üks nendest lastest, kelle ema ei sallitud. Kuna minu ema ei olnud selline vastik külamoor, kes kuulujutte levitaks ja teisi taga räägiks, siis ta oli automaatselt nö kasvatajate siseringist väljas. Õnneks ma seal lasteaias kaua ei käinud, ega mõned asjad on siiani meeles. Esiteks mind kutsuti perekonnanimega kogu aeg ja mind pandi tihtilugu teistest lastest eraldi laua taha istuma ning mind ei lubatud alati nukunurka mängima. Lapsena olin ma väga arglik ka ja ei rääkinud asjadest ei emale ega isale. Aga kõige hullem asi, mis minuga juhtus, oli ühel hommikul, see pidi olema hilissügis või talv, sest väljas oli pime veel. Mu ema oli õpetaja ja ta läks iga hommik 8:10-ks kooli ja enne seda viis mind lasteaeda. Hommikusöök siis oli alati lasteaias. Tol hommikul oli söögiks mannapuder, ma sõin seda, aga mul jäi üle poole alles, sest ma rohkem lihtsalt ei tahtund. Ju see siis oli suht vastiku maitega, sest nõuka ajal andis söögikvaliteet ikka kõvasti soovida, eriti lasteaedades ja koolides. Mäletan, kuidas siis kasvataja Eevi ja söögitädi Linda tulid mu juurde ja käskisid pudru ära süüa ja kui ma seda ei teinud,siis üks neist surus mulle pudru lusikaga vägisi suhu, mul automaatselt tuli okserefleks ja ma oksendasin kõik välja, ka juba söödud pudru. Sellega aga asi ei lõppenud, nad toppisid selle väljaoksendatud pudru uuestu mulle suhu ja nii mitu korda. See oli kohutav. Sellest hetkest peale, ei söö ma mitte ühtegi putru va muna- ja kartulipuder. Pudru lõhn ajab siiani mul südame pahaks. Loomulikult lapsele ma seda teen ja see lõhn meenutab mulle iga kord seda hetke kauges lapsepõlves, aga elan üle :D Siis tekkis mul täielik vastuolu lasteaia toidule. Kui ma teise lasteaeda läksin, siis küsiti, et miks mu vanemad toiduraha maksavad, et teie laps ei söö ju peaaegu midagi. Ma ei suutnudki süüa neid toite, mis lasteaias pakuti, vaid mõned üksikud asjad olid, mida sõin. Kodus mind ei sunnuitud sööma asju, mis mulle ei maitsenud. Ema alti ütles, et mis ma ikka sunnin last keedu juurvilju sööma, kui ma neid toorelt hea meelega sõin suure hunniku. Üldiselt sõin ma ema tehtud toitu suurima heameelega, mõningate eranditega, aga just see sööklatoit oli mu jaoks jälk. Kui kooli läksin, siis ema ei maksnudki mu eest toiduraha, sest siis julgesin emale rääkida oma pudrulugu ning ütlesin, et keeldun koolis söökla toitu söömast. Ema oli muidugi šokis ja küsis, et miks ma ometi varem ei rääkinud talle, kuidas seal esimeses lasteaias minuga käituti. Millegipärast ma ei julgenud varem vist rääkida. Nii siis panigi mulle ema iga päev lõuna kaasa algklassides. Sellised seigad elust mõjutavad paljugi meie edaspidist käitumist ja meie psüühikat. Õnneks on ajad nüüd teised ja toidukvaliteet on radikaalselt muutunud. 

Aga jah, minust ei saa kunagi enam pudru sööjat... No wonder why :D