Uus algus

Ma isegi ei tea mitmeid kordi ma olen mõelnud, et “Kõik, nüüd aitab!” Neid kordi on olnud sadu, aga millegipärast on alati olnud tuhaneid vabandusi, ettekäändeid ja põhjendusi. Mu kaalutõus sai alguse kuskil 22-aastasena, kui sattusin kontorisse tööle. Aga ütleme nii, et isegi 68-kilosena olin ma väga heas vormis, mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas ma järsku olen 58 asemel 68! Ma ei saanud aru, et ma ei saagi jääda selliseks kondiks nagu ma keskkoolis olin. Ja kui pärsi aus olla, siis mu toitumisprobleem sai alguse mu eelnevast suhtest, aga seda ma hetkel lahkama ei hakka.

Ametilt olen stjuuardess. Mu tööpäevad on täis päikest, rõõmu ja ootamatusi. Selle tööga kaasneb ka loomulikult täiesti ebaregulaarne elu, vahel ärkad kell 03:00, vahel saabud koju alles kell 06:00. Ja pole ma veel näinud lendajat, kes lennukit nähes ei ütleks:”Appi kõht läks tühjaks!” Ja nii ongi, nii kui kauguses lennukit näen, hakkab kõht korisema 😀 Mõnel õnnestub väga hästi selle töö juures fantastiline vorm säilitada, aga vat mina nende seas ei ole. Mina muudkui matsutan kõike head ja paremat ise süütunnet tundmata! Mina võtan juurde ühtlaselt, see tähendab, et võtan üle keha ühtlaselt juurde ja siis jääb paar kilo kaalutõusu suhteliselt märkamatuks. Nüüdseks on sellest märkamatust paarist kilost saanud paakümmend. Aru oli saada siis, kui mõni riideese on veidi kitsamaks jäänud, aga noh siis saab ju ajada selle kaela, et see on pesus veidi kokku tõmmanud! Aga raske on selle töö juures tegelikult see, et kui lahkud kodust viieks päevaks, siis toitu kaasa kõikideks päevadeks kaasa võtta ei saa, lihtsalt sellepärast, et lennukis ei ole külmkappi. Üheks päevaks saan vabalt, aga jah kui tuleb mitme päevane eemal olek, siis ei mängi ka parima tahtmise juures välja. Ja ausalt, lisaks kohvrile oma isiklike asjadega oleks mul siis ju veel teist kohvritki vaha, et kõik karbid ja potsikud kaasa vedada. Not the best option I must say. Noh ega see ju tegelikult vabandus pole, saab teha ka tervislikke valikuid selle toidu seast, mida meile töö juures pakutakse või väljas süües. Loll on  ju see, kes vabandusi ei leia, või mis? Aga ma olen alati muudkui kergema vastupanu teed läinud ja öelnud endal, et ah homme alustan uuesti! Ja nii ma olen alustanud korduvalt.

Mu elus on olnud väga raskeid aegu, olen matnud nii oma isa kui ka ema juba ja samuti ka lahutanud. Olen kõigest ilusti välja tulnud ja pea püsti edasi sammunud, aga eks sisemusse on see kõik mulle omad jäljed jätnud. Usun, et elu lihtsalt panigi mind proovile, et mulle kinkida see rõõm ja armastus, mis mul nüüd on. Sel kevadel sündis mulle ja mu elukaaslasele väike armas poiss. Usun, et olen oma rahu leidnud, mul on kõrval mees, kes mind armastab ja hoiab ning mul on väike imeline poeg, kes meile iga päev päikese toob.

Siin ma siis nüüd olen, uues alguses. Kuna olen kodune ja niikuinii olen nö graafikus, siis miks mitte võtta kätte ja ka enda eest hoolitseda? Mis on mu vabandus nüüd? Et väikse beebi kõrvalt pole aega? See oleks minst rumal, aega on, väike beebi ei ahelda mind tema külge. Kõik on võimalik. Seega mina siis alustan. Ma ei jää ootama mingit märguannet, et ohh nüüd ma pean tegema elus kannapöörde. Olen lugenud, kuidas inimestel on just mingi krõks peas käinud ja siis on oma toitumist plaksti muutnud. Ma olen ka seda krõksu oodanud, no ei ole tulnud…  

 

Vaade Pariisele, selle pildi sain 2013 aasta novembris kojulennul



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod