... Läeme siis edasi :)

Soovitada uutele makrosid võrrelda - no mida see tähendab?
Mind ajab muigama, kui vahel mõni uus liige küsib toiduaine kohta, kas võiks süüa ja siis tal soovitatakse "makrosid võrrelda". Kas keskmine inimene üldse saaks aru, mida sellega silmas peetakse ja millega siis võrdlema peaks? Aga siin on FL meeskond muidugi juba head tööd teinud, makrode olulisusest ja tasakaalust on päris palju räägitud. Samuti mulle meeldib see uute kasutajate tervitussõnum, millega kutsutakse üles vajadusel küsimusi esitama, tekitab tähelepanemise tunde ja mulje, et igal kasutajal on silm peal :)

Mis on trenni mõte?
Ma ei mäleta, mis raadiosaade see täpsemalt oli, kus Heikki osales sel aastal, aga FB grupis sai seda linki tol ajal jagatud. Leidsin tema jutust enda jaoks päris palju mõtteainet. Heikki ütles, et mõttetu on käia trennis kella järgi, et ainult jälgida palju kaloreid "põleb". Trenni eesmärk peaks olema enda jaoks lahti mõtestatud veidi teisiti - muuta oma keha tugevamaks, kiiremaks, hüpata kõrgemale... mis iganes. Tulemust peaks olema võimalik ka kuidagi hinnata - nt raskustega treenimisel kui näen, et saan juba suuremat raskust tõsta, järelikult olen trenniga ja toitumisega õigel teel. (Eelnev oli vabas vormis ülevaade Heikki sõnadest)

Minagi olen mõelnud, mis eesmärgiga ma ise siis niiöelda treenin. Mulle tundub, et päris selliselt ma eesmärke endale pole seadnud. Eriti huvitavalt tuli see välja, kui mind sel aastal sõbranna ükskord oma trenni kutsus. Seal oli vahepeal grupis jooksmine, tekkisid sellised väiksed pundid. Meie olime kahekesi, sõbranna ikka utsitas: "Jookseme neile järgi!" (viidates mõni samm eespool jooksvale paarile). Ma jooksin mõnusas tempos, oleks küll võinud järgi joosta, aga ei näinud nagu mõtet sellel? Sõbranna siis küsis: "Kas sa ei taha siis areneda?" :) (Kas sellest seigast äkki olen jõudnud juba siin aasta jooksul kirjutada?) 
Võistlusmoment pole tõesti see, mis mind sporti tegema innustab. Mis see siis on? Mõtlesin sellele ka eile, kui tegin õues 10km tiiru selle aasta vahvaks ärasaatmiseks. Ja üle-eile toas võimeldes.... Eeskätt on see siiski füüsiline nauding, tunda pingutust lihastes, mida igapäevastes tegemistes niipalju või sel viisil ei koorma (loodetavasti ei kõlanud see kentsakalt :) )Ja jah, minu jaoks vist see muuta oma keha tugevamaks  teema. Mäletan hästi seda hetke, kui tõdesin - mina  jaksan kätekõverdusi teha ? (?!?) Ja siis mingi aeg neid ka kokku lugeda. 

Liikumise (s.t. kõnni-jooksu) mõõtmisega on mul lood kehvemini. Pigem mõõdan seal aega, s.t. kokku lihtsalt liikudes veedetud aega, mitte niivõrd kilomeetreid ja kiirust. Võib-olla peaksin siit mingid eesmärgid endale uueks aastaks looma? Samas olen mõelnud, et eeskätt peaks siiski pulssi silmas pidama (mitte ekstra eesmärgina, aga proovida seda "treenida" vastupidavamaks) 
Niiet sorry Heikki, ma natuke siiski pean ka kella silmas, aga üritan treeninguid mitte üleliia sellest sõltuma panna :)

"Kas ainult toitumine või ka trenn?"

Kui keegi postitab FB grupis oma enne-pärast pildid, on sageli üheks küsimuseks temale, kes tulemus saadi ainult toitumise või ka trenniga? Vahel juurdlen selle küsimuse tausta üle - tundub, et pigem viidatakse soovimatusele trenni teha ja lootusele, et ka ilma saab hakkama, aga võibolla eksin? Saan sellest väga hästi aru. Väga paljude inimeste jaoks on mõte trennist, spordi mõttes, väga võõras ega pole neile kunagi harjumuspärane ega loomuomane olnud. Ja tõsi on ka see, et toitumisega annabki kaalunumbri juures ju selle suurema osa tööst ära teha. Samas on siiski kahju, kui spordini üldse ei jõutagi. Trenn tundub osadele hirmus kangutamine ja keel vestil pingutamine. Eks selle alged vist tulevad ikka lapsepõlvest ja "vana kooli" kehalise kasvatuse tundidest. 

Seoses jõuludega lugesin hiljuti üht artiklit usust. See polnud usu kui religiooni teemal, aga pigem enesesse ja maailma uskumisest ning kuidas seda lstele õpetada, et neist kasvaks enesekindlad ja ka usaldavad inimesed. Seal viidati, et enne kui lapsele raskustest rääkida ja elu tõsisasju nende kogu olemuses tutvustada, tuleks lapsele õpetada usaldust. Näiteks enne kui 3-4-aastastele rääkida, kuidas inimkond loodust reaostab (millest õpib laps, et inimesed on pahad ja loodus reostunud), tuleks neid õpetada loodust armastama. Infot (ja iseenda kogemusi) juurde saades saab siis laps juba ise edasised järeldused teha, aga esimene kogemus võiks olla positiivne.
Sestap soovin siiski, et needki, kellel esmane kogemuse sportimisega võis olla negatiivne (nagu mul endalgi), soovi korral sellest siiski üle saaksid ja mõne alaga "õnne prooviksid" - äkki leiaks nemadki sama naudingu, mille mina olen leidnud!

Edulood, kuidagi vähe uusi? Turundus võiks selle kallal tööd teha

Rääkides edulugudest, tundub mulle, et uusi tekib üsna vähe juurde? FB-s jagatakse ka (tiimi poolt) vanu, mõned uued nüüd on aastat kokkuvõtmise meeleolus tekkinud. Ma pole seda päris läbi mõelnud, aga tiim võiks selles valdkonnas ehk miskit ette võtta, et kogemuste jagamist turgutada. Samas ei tahaks Fitlapile sellist kuvandit, mis seostuks nende nö "imeprogrammidega", kelle reklaamid siin-seal ette hüppavad (a'la "Kaotasin kahe kuuga 20 kg ja ei pidanud enda toitumist peaaegu üldse muutma") Turundusplaan peab olema läbi mõeldud pikaajaliselt - ei hakka hetkel pikemalt heietama, aga pole kindel, kas piisavalt on analüüsitud nende vahepealsete agressiivsete kampaaniate "vilgutamise" pikaajalist mõju.
Lugedes eilset kasutajate mõttevahetust FB gruppis kilode "kolinal tagasituleku kohta" tundsin, et sealgi kuluks ära Fitlapi niiöelda ametlik kommentaar ja soovitused. Ma küll pole päris kindel, millise suunitlusega selle sisu peaks täpselt olema (see polegi minu asi öelda).

Motivatsioonikõneleja Mari Ta :)

Mari on üks kasutaja, kelle kõik (vähemal üle ühe) postitused võiks MouRou kuldvarasse kanda :) Hiljuti kirjutas(id) ühele kasutajale, kes jõulusöömiste pärast masenduses oli, taaskord imelise innustussõnumi:

Su mõtlemine on natuke vale. Sa mitte ei alusta uuesti, vaid jätkad sealt, kust pooleli jäid! Sa ju ei olnud kuid kavast väljas. See mõtlemine, et alustan uuesti või alustan otsast, on juba eos vale ja negatiivse loomuga. :)
Kaalulangetus ei olegi sirgjooneline tee, vaid kõver. Ja igaühel oma kõverused. Seda ei tohi unustada ja iga uue kõveruse peale ei tohi ka lusikat nurka visata.

Seda eilsetki FB mõttevahetust jälgides tundub, et neid sõnu ei saa piisavalt korrata. Väga tähtis on saada "sõrm peale" mõmendile, mil asi hakkab käest minema. Ja seda ei pea nimetama teiseks, kolmandaks, viiendaks alustamiseks. See on lihtsalt jätkamine!

MouRou #3: Sa mitte ei alusta uuesti, vaid JÄTKAD sealt, kust pooleli jäid!

MouRou #2: Sa ju TEAD, kuidas see maitseb!

MouRou #1: Just PRAEGU minu kaal langeb!

Pingevaba võitlus paari kilo pärast

Punkti selle aasta blogidele panen kuldsete sõnadega, mis on pärit Matilda sulest. Saagu need minu uue aasta esimeste kuude eesmärgiks - paar üleliigset kilo pingevabalt kaotada ja seejärel võidukalt edasi! :) Lubadust, et ma ka vähem blogiks, ei julge anda, aga eks vaatame, kui sageli uuel aastal seda vaimu võiks peale tulla. Vahel ka kahtlen, kas kaalu hoidmise ponnistuste kirjeldamisel on üldse kohta siin nüüd, üle aasta hiljem. Võimalik, et lobamoklus siiski võidab :)

Ilusat aasta lõppu teile kõigile ja maagilist uusaastaööd!