Ma luban, et kirjutan kohe varsti mingi aeg jälle toidust ka :)
Täna aga tuleb riivamisi taaskord trenni- aga paljuski vist isegi sellest kauge postitus.

Eelmisel korral mainisin, et kaalun, kas/kuidas talvel jooksmist jätkata saaks. Vahepeal tuli pähe (õigemini meelde, sest teadsin ju varemgi sellest võimalusest, aga olin kuidagi ära unustanud), et võiksin külmal ajal proovida joosta üldse sisehallis. Selline võimalus on täitsa olemas minule kõige lähemas (Tartu) A.LeCoq spordihallis, aga vist ka TÜ spordihoones ja võibolla mujalgi.

Täna hommikupoolikul tekkiski aeg ja võimalus see ära proovida. Ühekordne pääse riideruumi (sh lukustatud kapp+dušši kasutus) ja tunniks ajaks jooksuringile maksab esimesena nimetatud hallis 2 Eur. Kuna mul täna plaanis olnud treening pidi võtma arvestuslikult 40-50 minutit, sobis see hästi. Kahjuks oli just täna hommikul kuhugi kadunud mu mp3-mängija. Jah, ma see "saurus", kes kasutab sellist asja jooksmise ajal. Vähe sellest, et kasutan, ma alles sel suvel ta üldse ostsingi :) Aga minu jaoks kõvasti ära tasunud, on mulle seltsiks jooksu ajal, soovi korral kuulan oma valitud muusikat, teinekord lihtsalt raadiot. Ja sellest ajast, kui distantsi mõõtmiseks GPS-iga pulsikella sain, ei kannagi üldse telefoni enam kaasas (oligi alati tegemist, et see loomult liibuvate jooksuriiete külge/sisse kuhugi ära mahutada :) )

Täna aga jäi siis muusikamängija kaasa võtmata ning trenni esimesel poolel tundsin kõvasti puudust temast. Kui oled harjunud värskes õhus pikalt teel jooksma, siis peab järjest ja järjest ühe 200-meetrise ringi läbimiseks end natuke ümber häälestama. Huvitaval kombel oli see ainult alguses võõras, siis hakkasin ümbrust jälgima (seal hallis toimub samal ajal muudki), keskendusin oma jooksutehnikale ning teisel poolel mõtlesin üldse elu üle järele (nagu ikka jooksu ajal :) )
Jooksmine toimub seal teisel korrusel nö lae all, keskel on suur avatud saal, kus toksisid paar meest sulgpalli. Üleval jooksid veel mõned inimesed, paar tükki töötas jõusaalis, üks naisterahvas võimles matil. Selline ühiselt aga omaette oma asjade ajamine, mõnus tunne oli seal sportida! :)

Ühes alumises saalis harjutas lisaks veel noor iluvõimleja treeneri jälgimisel oma kavasid. Oma esimeste ringide ajal teda jälgides tuli mulle rõõmus naeratus peale - nii vahva väike tüdruk, võimleb. Edasiste ringide ajal aga märkasin tema juures enamatki. Juhtus korduvalt, et mõni harjutus tal ebaõnnestus. Nägin küll ilusaid võtteid, aga ka mitmeid kukkumisi. Treener peatas muusika, kommenteeris ja alustasid uuesti. Ja ikka uuesti ja uuesti! Ei olnud seal õiendamist vm treeneri poolt, vaid vaikne juhendamine, mõned küsimused lapselt ja taas algusest. Ausalt öeldes tundsin lõpuks lausa hämmingut ja imetlust selle tüdruku tahtejõu vastu. Tema treening lõppes täna enne, kui mina joostud sain, aga see oli jälle selline pisikene märgatud moment, mis mulle meelde mõlkuma jäi. Kui palju sihikindlust võib peituda ühes pisikeses tüdrukutirtsus.

Võibolla natuke sellega seoses, aga lisaks ka seepärast, et mõtlen sellele viimasel ajal tihti, tuli mulle jooksu ajal meelde üks pooleliolev raamat. Olen tahtnud sellest blogis kirjutada, aga ei tea, millal jõuan selleni. Leian, et selles raamatus räägitud loost on meil siin mitme nurga alt paljutki õppida... Jäägu see raamat hetkel nimetamata (ühe teise blogi kommentaariumis korraks mainisin ;) ja loodan, et jõuan selle postituseni peagi!