Ma alustasin eile telefonis blogimist KOLM korda ja alati läksin kogemata ekraanil kuskile vastu ja läks ala toitumiskava peale ning oligi postitus kadunud. Lõpuks andsin alla ja otsustasin täna puhtalt lehelt alustada.

 

Kindlasti on tulehingelised Fitlappijad kuulnud väljendit fitlappes. Teate küll, kui muidu on Fitlap, siis näiteks nädalavahetusel tihti ilmutab end hoopiski fitlape. See tähendab seda, et toitumiskava ununeb sootuks ja lasete heal maitsta. Ka minul juhtus seda sel nädalavahetusel. Ma isegi ei tea miks, ilmselt tahtsin alateadlikult end premeerida. : D (Eilsetelt blogipostitustel oli PALJU parem sõnastus ja kirjeldus)

Nädal algas tegelikult ilusti. Esmaspäeva hommikul tegin putru. Enda jaoks jällegi uut retsepti ehk siis proovisin magusat kaerakliiputru. See oli vist esimene kord ka, kui ma proovisin putru kohupiimakreemiga, Valio omaga loomulikult. Lisandiks valisin apelsini, sest minu jaoks muidu oleks kreem olnud liiga "kuiv". Pudru kogus tundus nii suur, taldrik reaalselt ajas üle. Ma ei jõudnud päris kõike ära ka süüa. : D

 

Avastasin sel nädalal enda jaoks ka musta riisi. Ma olen näinud retseptides sulgudes seda musta riisi, aga kunagi pole tähelepanu sellele pööranud. Käisime mingi päev toidushopingul ning riisi valides nägin, et kuskil paistab suur punane silt ning see oligi sooduses, seega läks ostukorvi. Sama päeva õhtul tahtsin kohe proovida and i loved it. Once you go black you never go back. : D Ta on ikkagi veidi teistsugune kui tavaline või pruun riis, seega ma soovitan proovida. Mulle väga maitses. Eriti hea oli retseptiga juurvilja-kanakaste riisiga, jäi selline mõnus kreemine. 

 

Kaks päeva järjest tegin lõunaks muidugi oma lemmik salatit, mida eelmises postituses kirjeldasin ka. : D Mulle lihtsalt niiiii maitseb see, peet ja feta koos on jumaaaalik. : D Kui peet otsa sai, aga fetat veel oli, siis proovisin kanarulle fetajuustu ja spinatiga. Spinatit kodus ei olnud ning selle asendasin seentega. Minu arvates mega lihtne teha ning valmib kiirelt ka!

 

Meekana tegin ka kuskussi salatiga, aga seekord asendasin kurgi paprika vastu ning mulle meeldib see paprikaga palju rohkem kui kurgiga. 

 

Aga lähme nüüd nädalavahetuse juurde. Kõik algas juba reedel. Päeva esimeses pooles püsisin ilusti kavas, aga õhtul läks veidi juba lappesse, rõhk sõnal veidi. Õhtuks tegin mooritud liha nagu Keio soovis, endale plaanisin teha wrappi, see on rebitud sealihaga NII hea. Aga plaanid muutusid ja läksime maale hoopis. Pakkisin liha kaasa, polnud mõtet seda koju jätta. Maal tegi ema kartulikuubikuid liha kõrvale ja ma ei suuutnud nendest eemale hoida. Ehk siis läksin oma plaanist välja. Liha ja kartulid polekski tegelikult olnud probleemiks, ma oleks kerge vaevaga sobiva retsepti leidnud, aga see kogus hapukoort, mida ma sinna kõrvale panin. Ma tunnistan, et minu üks suurimaid nõrkuseid on hapukoor, mulle meeldib põhimõtteliselt kõike süüa hapukoorega. Hiljem läksin veidikeseks sõbranna juurde, et väike pokaalike veini võtta ja tal oli ka lauale veidi snäkke pandud. Mitte midagi hullu - juurviljad, suitsujuust, juustupulgad, dipikaste, snäkivorstid. Oleks siis ainult vabavaraga piirdunud, aga DIPIKASTE ja JUUST. Väga hullult õnneks neid ei muginud, aga kindlasti rohkem kui kava oleks lubanud.

Laupäev läks samamoodi, et päeva esimene pool oli korras. Hommikuks sõin putru, lõunaks olime kodus ja tuli heeringa-kodujuustusalati isu. 

 

Õhtul läksime sugulase sünnipäevale ja siis lasin end jälle lõdvaks. Alguses mõtlesin, et võtan kaalu kaasa ja proovin miskit valida, mis mul ka kavas on, aga lõin üsna kiirelt käega.

Siin pildil enamus toite olemas, mis laual olid ja ma vist sõin kõike veidikene. Alustasin salatiga, sest noh, vanaema kartulisalatist paremat pole! : D Sõin heeringat, köögivilju, suitsuvorsti, singirulle, lihapalle (homemade õnneks), makrat jnejne. Õnneks polnud nii, et terve aja oleks suu käinud ja kõike sõin mõistuse piires, aga kokku kindlasti see kalorite hulk ja makrote vahekord oli kavast vägaaa kaugel. Endamisi mõtlesin, et mis seal ikka, vahel võib. Veidi sees nagu kripeldas, aga nagu ikka sellistel hetkedel, siis lohutad end sellega, et "nooh, ma homme olen ju kavas tagasi". 

Pühapäeval oli isadepäev ja plaanisin hommikuks pannkooke teha. Need on suht Keio lemmik hommikusöök ja kuna oli tema esimene isadepäev, siis tundus idekas valik, aga ta tahtis hoopis võikusid. Ma ei saanud ju talle vastu vaielda. : D

 

Peale hommikusööki oli aega veidi leiba luusse lasta, aga siis tuli juba kodust ära minna, et oma isasid külastada jms. Mul on väiksest peale olnud traditsioon teha isale küpsisetort, seda ka sel aastal tegin. See on jällegi üks väheseid magusaid asju, mis mulle väga meeldib, eriti enda tehtud versioon, seega oli vaja ka see ise järele proovida. Kahjuks ühest tükist ei saanud seda maitset kätte, kas on siis ikkagi hea või halb, seega tuli teine koogike ka proovida. : D : D Tordiga minu fitlape selleks korraks lõppeski. 

Kui ma olen aus, siis tänagi veel veidi sees kripeldab, et nii läks, aga pole hullu. Uuel nädalal uue hooga edasi! Ärge teie ka end piitsutage, kui lähebki veidi käest ära. Seda on vahel vaja ning sellest saab õppida. Ma olen üsna kindel, et suudan nüüd mõnda aega kavas püsida ilusti. Ei taha enam neid süümekaid ometi tunda! : D 

Panen siia lõppu teile veel ühe oma hommikusöögi. Selleks oli  peekoni-munapuder kartulikoogiga. Peekonit mul kahjuks ei olnud sel hetkel ning selle sõin peale poes käimist. Kartulit oli eilsest jäänud järele ala 90gr ehk siis otsustasin koguse jagada ning pool kogust panin rukkileiba, mille siis praadisin munapudru sisse. Nämmaaa!

 

xoxo

Cärol