Ma ei saanudki see nädal oma tavapärases rütmis trenni teha ehk siis nädala esimeses pooles EMSi ja lõpupoole jumpingut, sest ma blondu unustasin EMSi aja panna eelmisel nädalal ja ei saanud esmaspäeval esmaspäevaks aega. : D Otsustasin jälle siis vastupidi toimida, enne jumping ning siis EMS. 

Ma käisin üke pika aja Enely jumpingus. Sai korralikult lihaseid pumbatud. Ma ei tundnud peale trenni oma käsi! : D Ütleme nii, et päris hea meel oli, et Keio mind ootas ja koos kõju sõitsime, muidu oleks raske olnud rooli hoida. : D Ma tahan teile öelda, et palun ärge arvake, et jumping on ainult TUND aega hüppamist, sest see ei ole päris nii. Ma muidugi ei väida, et iga treeneriga see nii on, aga Enely trenn kindlasti pole ainult hüppamine. Ma arvan, et seekord hüppasime kõvasti vähem kui muud tegime. Mitu laulu tegime käsi, vahel kaasasime väiksed hüpped, aga see oli pigem "kiikumise" stiilis hüppamine, tegime jalgu, tagumikku, kõhtu ehk kõike ilusat, mida naised endale ihaldavad. Kui see teid kõnetas, siis tulge jumpima, te ei kahetse! Nele trennis saab üldiselt rohkem hüpata kui Enely omas, aga samamoodi on seal trennis palju muid elemente. Just seepärast mulle meeldibki jumpingus käia! Suveks saan kindlasti endale ilusad käed, mida enne olen häbenenud, sest "mu käed on liiga paksud, ma ei saa käisteta asju kanda". Juba ootan seda tulemust! 

 

Enely trennis saate alati ka meditatsiooni osaliseks. Iga trenni lõpus viskad end batuudile pikali, suled silmad ning lihtsalt kuulad ja lased endal olla. Kui kohe peale trenni on veidi seda "rongi alla jäänud" tunnet, siis peale seda on palju rahulikum olla. Midagu huvitavat iga trenni lõpus.

 

Proovisin see nädal Cessuga rohkem jalutama ka jõuda, aga see ei lähe kunagi nii nagu planeeritud, alati peab miskit juhtuma või vahele tulema ning siis on juba pime. Mina pimedas siin jalutada ei taha, sest siin on sellised kõledad pimedad kruusateed. Teiseks elab siinkandis omajagu inimesi, kes arvavad, et maal elades võib oma koera suvalt lahti hoida. Nii frustreeriv. Valges on veidi julgem, kui mingi koer ligi tuleb, aga pimedas palju hirmsam. Mingi päev sõitsin siit bussiga Elvasse, et seal jalutada hoopiski. Vahelduse mõttes lihtsalt. Siit Elvasse on maanteelt minnes kuskil 7km. Elvas jalutasin kokku 11km kuni Keio peale tööd sinna jõudis ja poodi läksime. Vihma tibutas/sadas terve aja, kui jalutasime ehk siis ma olin täiesti läbi vettinud. 

 

 

EMSi neljapäeval läksime ka bussiga, jõudsime üle tunni aja varem linna ning selle aja tahtsin ka jalutada. Hea sooja teha. : D Cecilia jäi põhimõtteliselt kohe magama ja ma olin 100% kindel, et trenni ajaks ta ärkab kindlasti üles, sest ta üldiselt ei armasta päeval kaua magada. 30 minutit on tema jaoks niiii pikk uni juba. : D Võtsin monitorid ka kaasa, et kui tudub, siis saan ta vankriga õue jätta. HAFi puhul on niiii hea, et klubi asub n-ö siseõues ehk siis on hea last sinna vankriga magama jätta, kuskile tänavale või kaubanduskeskusesse ju ei jätaks. Aga seal tekib tunne nagu oleks siseruumis juba. : D Imekombel magas ta terve trenni aja ja peale trenni ka veel, kui issit ootasime. Ta vahel ikka suudab üllatada. : D

 

Kaks nädalat olen EMSi teinud vähem kui 20 minutit, aga seekord tegime ikka terve aja täis. Aitab küll sellest "puhkusest". : D See 20 minutit läheb täpselt sama kiiresti nagu 15 minutit. Sain mõned uued harjutused ka järele proovida. See on hea, et alati midagi uut menüüsse võetakse, siis ei teki seda tüdimust. Kui kogu aeg oleksid samad harjutused, siis kaua ikka viitsiks elevusega seda trenni teha. Peale trenni oli küll selline tunne nagu oleks 2 tundi kuskil rassinud. Jalad olid sellised süldid, heas mõttes loomulikult. Preili Logina ikka piitsutas mind korralikult. : D Tegime peale trenni peegliselfie ka, aga ta nii lühike ja siis ütlesin talle, et ta liiga väike mu kõrval. Muidugi tõusis ta kohe kivivarvule ja pilt oli kohe parem. : D : D

Nüüd jääb ainult üle oodata teisipäeva, siis saab jälle trenni minna! 

 

xoxo

Cärol