Teate, ma olen üsna pikalt mõelnud, kas kirjutada sellest siia või mitte, aga otsustasin siiski kirjutada. Nimelt homme ootab mind ees üks üsna ebameeldiv protseduur. Loodetavasti see muidugi lõpetab minu piinad! : D Kui nüüd lähemalt rääkida, siis olen kevadest saadik võidelnud neerukividega. Aprilli lõpus/mai alguses olin haiglas 9 päeva. Mu beebi oli siis kõigest pisut üle kuu. Teist korda olin juuni/juuli, ka jaanid veetsin haiglas, kokku olin seal 17 päeva. Ma ütlen ausalt, et need on olnud mu elu kõige hullemad päevad. Füüsiliselt pole ma vist kunagi end kehvemini tundnud, suured valud, palavikud, iiveldused, lihtsalt õudne. Vaimsest enesetundest ma isegi ei hakka rääkima. Ma vist pole 5 aasta jooksul ka nii palju nutnud nagu seal nende nädalatega. : D See eemalolek lapsest, mehest, kodus oli õudne. See ootus iga päev, et äkki on parem ja saan koju, kirjeldamatu. Selle aja haiglas tegi "paremaks" ainult see imeline kollektiiv. See osakond, need õed, appi, ma tundsin end seal nii hoituna. Nad elasid mulle iga päev kaasa, hoidsid pöidlaid, tegid pika pai, kui ma silmi peast välja nutsin. Ma ei suuda neid kunagi ära tänana! Rohkem ma pigem sellest kõigest pikemalt ei räägiks, aga kui keegi tahab lähemalt midagi teada, siis võite mulle julgelt kirjutada.

 

 

 

 

 

See praegune periood on ka olnud kohati väga ebameeldiv. Mulle on paigaldatud neerustent ning see annab endast üsna tihti märku. Kui füüsiline koormus on suurem, siis ka "vaevused" suuremad, ala tihti vaja pissil käia, see on veidi valus, seljavalud jms. Seetõttu on jumping ka minu jaoks vahel natuke piinarikas, aga ma olen tugev tüdruk. : D

Nüüd aga homsest. Olen käinud uuringutel jms ning selgus, et minu vasakus neerus on suurem kivi. Homme lähen neerukivi välisele purustamisele. Ma ütlen ausalt, et see on veidi hirmutav. Esiteks see on valus, teiseks on peale seda veidi aega mõningaid ebameeldivusi, kolmandaks ei saa hommikul süüa ega juua. : D Minu aeg on 11:30 ning protseduur ise võtab ehk aeg kuni tund. Peale seda loodetavasti saan süüa ka. Mul ongi veidi dilemma, kas teha endale toit kaasa, et saaksin kohe süüa või siis võtta poest miskit, osta sushit. Ma kujutan ette, et kui ärkan vara üles, süüa ei saa, siis sel hetkel ei pruugi enam mingit isugi olla. Seepärast kaasa tegemine ei tundugi mõistlik, et äkki mul homme isutab mingi kindla toidu järgi ning see, mis kaasas on, ei lähe lihtsalt alla. : D Minul vähemalt nii, et kui kõht kaua aega tühi, siis isu kaob ära ning teatud asju ei suudagi süüa kohe, peab mingi kindel hea asi olema, mille järgi isu tuleb. : D

Eks ma homme kirjutan siia ka, kuidas mul läks, kuidas enesetunne ning kas ma suudan kavas püsida või jooksen peale seda otsejoones hessi. : D

 

xoxo

Cärol