Appi, appi, ma pole teieni toonud veel üht väga tähtsat postitust trennist.

Minu esimene külastus HAF treeningstuudiosse oli juba 14. augustil ning ma käisin jumping treeningus. Arvake ära, kes tundis end terve päev nagu läheks jälle 1. klassi. Selline ärevus oli sees, ma ei olnud kunagi oma elus veel käinud sellises trennis, põhimõtteliselt olen ma enne ainult paar korda rühmatrenniski käinud. Kogu aeg kartsin, et äkki ma ei jõuagi teha midagi ja kõik naeravad mu üle. Pseudoprobleemid, ma ütlen.

Kohe alguses, kui stuudiosse sisse astusin väriseva sammuga, siis Enely tervitas mind rõõmsalt uksel, selgitas mulle, kus on riietusruum ning kuhu edasi. Kohe võttis üks naisterahvas mu oma kaitsva tiiva alla ka. : D Üldsegi riietusruumis hakkasid kõik kohe jutustama ja olid nii sõbralikud, tore algus.

Trenn algas kell 18 ja oehhhh, kui läbi see võttis. Kõike oli nii parajalt - lihased said koormust, võhm sai koormust. Vahepeal oli küll tunne, et enam ei jaksa, aga seal läks aeg nii kiiresti, lõpus oli veel mega mõnus lõdvestus ka, kus juba läks meelest ära, et 10min tagasi mõttes ma juba jooksin kodupoole sooviga enam MITTE tagasi tulla. :D :D :D Tegelikult ei olnud üldse nii hull, aga noh, naised, tuleb veidi liialdada. 

Pean ausalt ka seda ütlema, et ma arvasin, et jumping on midagi muud. Ma reaalselt arvasingi, et tund aega hüppame seal batuudil nagu pöörased ja hiljem terve maailm käib ringi. Tegelikult see ikka nii ei ole. Seal on nii palju erinevaid harjutusi, mis annavad tööd pm kõikidele lihasgruppidele. Vahepeal kasutasime ka hantleid, tegime planku, kätekõverdusi jms. Enda puhul sain taaskord kinnitust, et mingit koordinatsiooni tunnetust mul endiselt pole. Kui oli vaja korraga liigutada kuidagi käsi ja jalgu, siis ma olin ilmselt seal batuudil nagu ühe jalaga kana. :D :D Aga harjutamise asi.

Lahkusin ma sel õhtul sealt väga positiivsete tunnetega ning motivatsioon oli veel kõrgem. Kodus veel tegin väikse jooksuringi ja terve aja vist oli naeratus näol, sest see oli siiski minu esimene trenn üle pika aja ning ma tõesti nautisin seda.

Peale esimest jumpi

Peale pesu pole aru saadagi, et ma trenni tegin : D

 

Nädal hiljem sain proovida ka teise treeneri trenni - Nele. Nele pole minu jaoks täitsa võõras inimene. Oleme "tööalaselt" ennegi kokku puutunud. Kui tema trenni läksin, siis valdas mind hoopis teine hirm - issver, Nele näeb, et ma olen ikka täiega koba. Mis sellest, et ma tean, et Nele pole absoluutselt selline inimene. :D :D

Teist korda jumpi minna oli juba kergem, ma teadsin juba, mis mind ees ootab ning olin selleks "vaimselt valmistunud". Klubi oli juba tuttav, inimesed olid juba veidi tuttavad, kõik tervitavad seal nii nagu oleks üksteist juba aastaid tundnud, nagu väike perekond.

Huvitav on käia erinevate treenerite trennides, sest igal treeneril on oma käekiri. Minu jaoks veidi erinesid Enely ning Nele trennid, kuid seda ainult heas mõttes. Nelele ütlesin ka, et ta peab mulle õpetama liikumist, sest i suck at this. Ma võiks ainult ühel kohal tammuda ja endaga rahul olla. : D

Mis on Nelel ja Enelyl kõige suurem ühine omadus minu silmis? Nad on mõlemad niiiii motiveerivad inimesed. Nad elavad trennis nii palju kaasa oma treenitavatele ja nende sõnad annavad nii palju jõudu. Täpselt selline tunne, et appi, nad on nii head, ma ei saa neid alt vedada. Teate küll seda tunnet, eks?

Ja nagu näha, siis peale trenni oli mul väga õnnelik nägu peas. : D

Homme on juba minu kolmas jumping ning seekord olen taas Enelyga.

(Kui ma üldse homme voodist veel tõusen, eilsest EMSist on lihased nii mõnusalt tundlikud : D : D)

 

xoxo

Cärol