Minu võitlus kehakaaluga on kestnud aastaid. See hakkas tõusma peale keskkooli, kui iseseisvat elu alustades sai igasugu rämpsu söödud ja kaootilist elu elatud. Vahepeal on õnnestunud paaril korral enam-vähem talutavuse piirini saada aga seal hoidmine.. Minu suurimaks nõrkuseks on meeletu magusaisu ja nõrk iseloom sinna kõrvale. Praegu kaaludes 160cm juures ligi 74kg, olles oma elus hetkel nii mustas augus kui võimalik, tunnen, et pean end kokku võtma. Aasta 2017 algas minu jaoks kurbade uudistega. Sain teada, et meie pere kauaoodatud kõhubeebit enam ole. Selle teadmisega jäi ka mu enda elu seisma, ning kaotasin nädalaga ligi 5kg, küllap pisarate ja mittesöömise arvelt. Kui esimene šokk oli möödas, tuli naaseda tavaellu. Hormoonid, mis raseduse ajal mu magusaisu huvitaval kombel pärssisid, lahtusid, ning asemele tuli magusaisu, millele järgi andes võisin vabalt korraga ka 300g šokolaaditahvli nahka pista. Ja nii iga päev või üle päeva. Mõni leiab mustas augus olles lohutust alkoholipudelist, minu jaoks oli see šokolaad. Hetkel ennast kõrvalt vaadates ei ole erilist vahet. Üks sõltuvus kõik. Seega siin ma olen, pühapäeval. Luban endale et "järgmine nädal hakkan tubliks".