Viimased kaks kuud olen ma ka mööda ilma ringi rännanud ning kodus olnud vaid paari päeva kaupa. Nüüd olen ma aga pikemaks ajaks kodus tagasi ning üritan end jälle fitlapi lainele ka tagasi saada. Kuna ma väga palju pole kodus olnud, pole mul ka väga suurt võimu olnud oma menüü üle. Õnneks on kaks kuud tähendanud vaid 0,5 lisakilo, mille maha saamine ei tohiks olla kõige raskem. Aga ma pean tunnistama, et toitumisele on need kuud üsna laastavalt mõjunud, sest ka need päevad, mil ma olin kodus, oli äärmiselt raske kavast kinni pidada. Nüüd mul on igasuguseid nõmedaid isusid. Minu jaoks on kõige lihtsam siis kavas olla, kui olen oma igapäeva rutiinis, kus käin päeval tööl, siis trennis ja sellistel päevadel on väga vajalik toidu etteplaneerimine. Nagu eelmises postituses kirjutasin, oli ikkagi ka siis probleeme, sest tihti sõin ära taldrikutäie toitu ning kõht jäi tühjaks. Ja kui ei jäänud, siis tunni pärast ikka oli tühi. Ja magusa isu oli tappev. Carmeni soovitusel tõstisn kaloraaži ja see aitas! Kõht sai täis ja isud ka kadusid. Nüüd aga on mul kuuaega trennipuhkus, Tegelikult trennipuhuks oli planeeritud, sest pidin veel kolm nädalt kodust ära olema, aga plaanid muutusid järsku. Kuna suutsin oma käele liiga teha, tundub, et puhkus kulub ikkagi ära. Liiga tegin endale  küll täiesti väljaspool jõusaali, aga igaks juhuks ma ei usalda sinna ikka minna, lisaks on veel augusti alguses reis ootamas.  Seega panin kaloraaži jälle tavapäraseks. Eks nüüd tavapärase kavast kinnipidamise juurde ongi raske tagasi tulla ning loodan, et tavalise kaloraažiga kõht tühjaks ei jää. Igatahes ostsin igaks juhuks valmis ka rohkelt vabavara. Ikka oluliselt rohkem, kui tavaliselt toidule lisan. 

Ise tunnen, et mul on ainult vabandused ja vabandused ning peaksin suutma mõistlikult toituda ka ilma kavata. küllap enam-vähem sain ka hakkama, kui lisakilosid on 0,5 vaid. Ja ma tean üsna kindlalt, et selle 0,5 kg põhjuseks on see rämpstoit, mida ma üksikutel kodus veedetud päevadel tarbima kippusin. Põhjus oli lihtsalt selles, et kaheks-kolmeks päevaks väga palju toitu koju osta ei tahtnud, sest ei jõua ära süüa, samas kui mu elukaaslane ei ole ka kõiki minu asju nõus sööma. See tähendaks toidu äraviskamist. Nii olen läinud rämpstoidu teed. Ma tean et see on halb ja nii ei tohi ning tegelikult on ju küllalt kiired ja lihtsaid ja tervislikke variante kavas. Ja ka väljaspool kava saab tegelikult täiesti tervislikult toituda. Peab end lihtsalt kokku võtma. See on kindlasti asi, millega ma pean ka edaspidi tegelema, et harjutada end ikkagi õigeid valikuid tegema ka siis, kui ma olengi vaid kaks päeva kodus või kui ma olen üldse kodust ära. Võib-olla hakkan ka jälle nutridatasse paralleelselt oma toitumist sisestama. Ka rämpstoidu päevadel, et õppida nt silmaga hindama või üldse loobuma/vaid patutoidukorraks hoidma. Siiani on see meetod mul töötanud küll, mäletan hästi ühte oma lemmik patutoitu, mida kahjuks kippusin sööma liiga tihti, kui aga uurisin välja, palju seal kaloreid oli, pidin pikali kukkuma ja nüüd söön seda korra aastas kui mitte harvemini. 

Viimased kaks kuud olen väga vähe saanud trennis käia ja nüüd käe pärast ei julge üldse ning juba hakkan vaikselt hulluks minema ja hirmasti igatsen jõusaali tagasi. Fitlapi kavast kipun ka vähem kõrvale kalduma, kui korralikult trennis käin. Võib-olla, kui käsi on parem hakkan ehk õues jooksmas käima või otsin mingi koduse treeningkava. Mõtlesin ka välise jõusaali peale. Eks näis, kõigepealt tuleb terveks saada.

Loodan, et trenni tagasi minnes nii ei ole nagu pildil laugh