Kõige pealt pean ikka tänama Karolini! Sinu kommentaar rahustas mind igatahes küll. Tegelen ikka rahus oma praeguse kavaga ja ootan enamasti ikka põnevusega järgmist trenni. Ja kõik olenebki sellest, mida trenniga saavutada tahetakse. Hetkel tahan lihasmassi, sest mu keha on ikka lodev ja rasvaprotsent piiripealne, samas kaal on enam-vähem minu pikkusele õiges kohas (eks natuke olen raskem, kui minu pikkusele ideaalne oleks, aga ma peeglist vaadates olen ausaltöeldes peaaegu rahul, käed ja jalad on veel natuke lodevad, aga eks see on paljuski ka trenni küsimus). Kindlasti tahan ka tulevikus rohkem kardiot juurde teha, sest mu vastupidavus on päris kehvake. Aga üks asi korraga. 

Elu säilitajana...Esimesed kaks päeva olid päris keerulised, toitu oli ju ligi kaks korda rohkem kui varem, ei jõudnud lihtsalt ära süüa. Käisin isegi kontrollimas, kas panin kogemata kaalutõstjaks ennast laugh. Igatahes pärast kahte päeva otsustasin kaloraaži vähendada. Nüüd on toidukorrad natuke suuremad, kui langetades, aga mitte tohutult. Ja nii hakkan tõstma tavalisele tasemele, kui tunne kindlam. Aga juba praegu annab tunda, sest varem läks mul alati juba nii kell 11 kõht tühjaks. Hommikust söön vahemikus 7 - 7.30. lõuna olen planeerinud 12.00ks. Nüüd esimesed päevad on kõht kenasti 12ni täis püsinud. Peaks isegi veel üheni vastu kenasti. Muidu alati alates 11st hakkas kella vaatamine, et tahaks juba süüa... Kardan, et kui ära harjun uute kogustega siis jälle nii laugh. Kui kohe otse langetajast säilitajaks tõstsin, tundus nii veider, et kuidas ma saan siis süüa ilma juurde võtmata, kui toitu on poole rohkem ja keha ehmatas ka vist ära, sest võtsin kohe kilo juurde. Nüüd, kui kaloraaži harjutusperioodina vähendasin, läks kaal jälle enam-vähem õigesse kohta tagasi. Vaatan, kui tunnen end juba kindlalt nii, tõstan jälle kaloraaži. Aga säilitajaks hakkamine oli keeruline. Tekkiski küsimus, et kas panna kohe säilitajaks või säilitaja vähendatud kaloraažiga jnejne. 

 Pean oma nädalaalguse väiksest võidust ka rääkima. Nimelt mul oli varem väiksemat sorti spordikott. Tihti pidin valima, kas tossud või lõunasöök. Hea oleks, kui mitte kumbki, kui tahan kotti kinni saada. Igal trennipäeval oli pusletamine. Ikka nii ära tüütab, kui kiire on. Siis esmaspäeval oli mul kolmveerand tundi vaba aega ja mõtlesin, et vaatan Rademari, osta nii kui nii ei jõua praegu. Ja vot. Nii ilusat kotti nägin ja roosat (mul on hetkel mingi roosa hullustus, nagu teismeline oleks jällelaugh). hind 24 eurot. 24? Ma arvasin, et sellised asjad maksavad ikka 50-60 eurot. Ja see veel Nike kott.  Muidugi ostsin kohe ära. Kodus kohe katsetasin ka ja kõik mu asjad mahuvad sinna probleemideta! Kott näeb ilus välja ka. Ja praktiline, saab seljakotiks teha, ehk siis saan ka rattaga sõita sellega. muidu ei saanud kunagi trennipäevadel rattaga minna ja see oli ebameeldiv. Kahju ainult, et seal vähem sisetaskuid ja asjad jooksevad ringi seal. Teisel oli see mugavam. Aga see, et kõik asjad mahuvad probleemideta sisse, kaalub ikka üles selle sisetaskute puudumise. Ja tähelepanek poes - see, mis ma ostsin, oli üks väiksemaid. Mõni ime siis, et minu endisesse midagi ei mahtunud. 

Just eelmisel nädalal ütlesin elukaaslasele, et ma olen ligi kümme kilo kaotanud ja keegi ei ole märkanud! Aga hiljuti sain esimest korda komplimendi, et olen nii kõhnaks jäänud ja näen hea välja! smiley