Olin paar nädalat hädas oma kaaluga, sest ta lihtsalt seisis. Ega ma kavas  100% ei olnud, sest veebruaris on juba olnud paar ootamatut üritust ja ka ammu planeeritud väike reis. Ehk siis ega ma ei saanudki oodata mingit langust, pigem lootsin, et kaal siis vähemalt seisaks ja olin end selleks ka ettevalmistanud. Aga noh, salamisi ikka ju loodan, et natuke langeb laugh.

Igatahes, sain eelmise nädala lõpus oma seisakust ja kaalu nn mugavustsoonist välja. Kuidas? Jäin haigeks crying! Õnneks oli palavik iseenesest vaid ühe päeva, aga halb hakkas juba päev varem ja oli  ka päev hiljem. Kuna ma kaks päeva sisuliselt üldse ei söönud ja jõin vaid vett ja mahla (pole jah kavakohane, aga kõrge palavikuga söök üldse ei läinud) ja kaotasin kahe päevaga natuke vähem kui 2 kg. Nii ma nüüd küll kaalu kaotada ei oleks tahtnud. Oleksin eelistanud ikkagi terve olla ja tervislikul viisil oma kilod ära saata.  Kuigi üldine enesetunne on juba hea ja isegi väljas saan juba liigutud, on probleem endiselt selles, et ma ei ole saanud pärast haigust kavasse tagasi. Ja siinkohal ma ei muretse absoluutselt oma kehakaalu pärast. Ma lihtsalt ei suuda süüa. Söön ära hommikusöögi ja siis järgmine kord, kui tunnen, et suudan jälle süüa on õhtusöögi ajal ning siiski mitte kõike ettenähtut. Lihtsalt mõte söömisest ajab kõhus keerama, olgu see kavatoit või mingi kavaväline asi. Tundub, et haigus päris välja ei saanud ikka, ilmselt siis mingi kõhuviirus? Või võtabki see haigus natuke kauem taastumiseks? Ei tea, minul selline esimene kogemus. Ma väga hullult ei muretse, sest iga päev olen ikkagi juba natuke rohkem süüa jaksanud. Kuigi eile sõin  täisportsu õhtusööki ja hommikulgi oli ikka veel natuke halb sellest ja see lükkas tänase hommikusöögi põhimõtteliselt lõuna ajale jne. Üritan hetkel valida ka ikka võimalikult väikeste kogustega retsepte, näiteks paar võileiba, mida ma muidu saaksin süüa vaid korraliku vabavara hulgaga. Ja ka puuvilju sisaldavaid asju. Toidust, mis kappi varutud on ka kahju, sest suur osa, mis selleks nädalaks kokku ostsin, on seisma jäänud ja väga loodan, et nad nüüd säilivad ikka. Ma lihtsalt vihkan toidu ära viskamist. Ma siiski loodan, et homme on see päev, mil mul jälle söögiisu täiesti tagasi on.

Trenni igatsen ka, kuna nädala esimeses pooles ei olnud ikka tervis päris korras ja jäi minemata ning nüüd, nädala teises pooles on kõik päeva igasugu sündmusi täis ehk siis jälle ei jõua. Kahjuks enne uut nädalat ei ole seega lootustki.