143570 kasutajat 567 retsepti

PERSONAALNE TOITUMISKAVA
SULLE JA SINU PERELE.

Langeta kehakaalu
lihtsate ja kiirete retseptidega


PROOVI TASUTA

Proovi TOITUMISKAVA 3 päeva täiesti tasuta!

Toitumiskava superpakkumine - 43 %

Sõltuvuste ravi 29. päev


Tere sõbrad 🙂

Ma ronisin hommikul "laua alt välja" ja ajasin pea tagasi natukene püstisemaks, sest ega see nukrutsemine kuigi kaugele ei vii. Aitäh teile kõigile, kes te olete mu postituste all kommenteerinud – ma ei ole kunagi varem netiavarustes tundnud, et minust sellisel moel hoolitakse. Täiesti võõrad, samas nii omad 🙂

Matilda viskas õhku küsimuse, miks ma nii palju trenni tegema pean? Ma proovin, kas ma saan sellele vastata. Kui ma viis aastat tagasi haigeks jäin, ei osanud keegi isegi aimata, et ma võiksin kunagi üldse spordiga tegeleda, sest minu suurim sportlik saavutus oli algklassides rahvatantsus käia. Ma ei ole olnud ei jooksja, hüppaja, pallimängija… mitte keegi. Sest sellel ajal, kui ma oleksin pidanud tegema neid asju, mida lapsed teevad, võitlesin ma ellujäämise eest. Ja uskuge mind – see oli väga raske! Keegi tegi mulle väga palju haiget, kui ma laps olin…. Minu kehataju on seoses sellega väga moonutatud. Ma olen lapsest saadik oma keha vihanud, sest see on räpane, kole ja vastik…. Alles nüüd, kaks aastat tagasi, kui ma hakkasin trenni tegema, on mingisugused mõttemallid minus muutunud. Samas on jäänud ikkagi viha, mis ma enda keha suhtes tunnen ja see kannustab mind veel enam sportima. Ma mõnikord olen mõelnud, et ma justkui karistan enda keha selle eest, et ta on vastik ja kole. Olen mõelnud, et tegelikult ei peaks ma enda keha karistama, karistust väärivad hoopis teised inimesed…  Veel olen mõelnud, et ma jooksen oma keha justkui uueks, teistsuguseks, võib-olla on seda võimalik isegi ilusamaks sportida? Võib-olla ma ühel päeval vaatan oma keha ja tunnen, et see ei ole enam kole, räpane, katkine… Mida rohkem ma trenni teen, seda enam ma arvan, et ühel päeval kõik muutub… Minu kehaga. Ma tean, et ma ei saa mitte ühtegi juhtunud asja olematuks muuta, aga ma koguaeg loodan, et kui ma teen veel rohkem sporti, kui ma püüan veel rohkem, kui ma annan endast kõik, siis äkki! Äkki ma hakkan oma keha natukenegi väärtustama… Ma ei spordi mitte kellegi ega millegi  muu pärast, kui ainult enda pärast. Enda keha pärast. Mind ei huvita kiiremad ajad, suuremad raskused, pikemad distantsid muu pärast, kui selle pärast, et ma tahan oma keha uueks sportida. Kui ma saaksin, siis ma tõstaks oma pea mõne teise keha otsa 🙂 no sellise, mis on ilus ja puhas ja õrn…. Siis ei peaks nii palju sporti ka tegema… Aga aeg muudkui läheb ja ma ei oska ikka oma keha kuidagi helgemalt näha. Võin nüüd siis juba ära öelda ka selle, miks ma seda kehakoostise analüüsi nii väga kardan… Asi ei olegi ju mingis rasvaprotsendis või lihasmassis või mingis muus numbrilises näidus. Asi on selles, et ma kardan, nagu see paistaks kuidagi välja, et mu keha on… On katki… Ma tean, et see on alusetu hirm, aga ma ei saa hirmust üle. Ma koguaeg mõtlen, et ükski masin kuskil ei näita, et keegi oleks kunagi mu kehaga midagi teinud, aga ma ei saa üle hirmust, et äkki kuidagi ikkagi on võimalik näha…. Arvo ütleb ka, et ma ei pea sellist asja kartma, et need on lihtsalt statistlised numbrid, mis sealt välja tulevad, aga ma ei usalda kedagi oma keha ligi, kui ma teda ei tea. Nii on väga raske minna täiesti võõra inimese juurde ja lasta oma KEHA analüüsida… Loll noh, palun vabandust!

Norus pea kõige parem ravi on ikkagi sport 🙂 Jooksin oma 10 km ära (kiidan ennast, sest ahvatlus rohkem joosta oli väga suur seoses ilusa ilma ja väga hea jõudluse tõttu), tegin 4 minutit planku ja venitasin end korralikult. Ma kasutan venitustes palju joogaharjutusi, sest need lihtsalt on nii efektiivsed erinevatele lihasgruppidele. Olen tavaliselt peale jooksu väga väsinud ja vajan taastumiseks aega. Siis ongi see hetk, kui käin pesemas ära ja näiteks maalin rahulikult pool tundi. Siis teen kõik muu vajaliku (imurdan, triigin, käin poes, teen erinevate söökide ettevalmistused  – täna valmis jälle meie kodus õhtusöögiks kolm erinevat rooga…). Mulle on see pooltund väga oluline. Jooksin täna päris hea tempoga enda kohta, olin isegi meeldivalt üllatunud, kui pärast kilomeetrite aegu vaatasin. Üks kilomeeter oli isegi alla 6 minuti – vägev värk! Pulss oli ainult kiire, aga enesetunne halb ei olnud. Jõudu ja jaksu oli küllaga!

 

Tänane menüü oli eilsele üsna sarnane. Hommikul sõin "Maasikapudi" (vt 20. päeva postitust), lõunaks "Chilli Con Carne delikatesshakklihaga", õhtusöögiks "Maksakaste tatraga" (minul riisiga) ja hilisõhtuks "Maksapasteet röstitud galetil" (minul kaerasepikuga). Sebastian küsis mu käest, et millal see maksahais siit kodust ükskord otsa saab 😀 Pidin teda kurvastama, et maks on menüüs ka homme 🙂 Sebastiani suhu ei leia maks mitte mingisugusel kujul teed ja nagu isegi aru saite, on isegi lõhn häiriv. Minul on maksaga hea suhe, söön seda üsna tihti. Arvo muidugi nurub ka aegajalt ikka pasteedi välja (kasutan seda retsepti), aga muidu ta eriti maksa sõber pole. Fitlapi pasteet on minu meelest täitsa hea retsept, natukene oleks tahtnud suitsuliha ka sisse, aga no kui ei saa, siis ei saa – väike maitsenüanss jääb lihtsalt puudu. Arvo vend vaatas mind nagu mingit ilmaimet, kui ma päeval pasteeti tegin. Küsisi, et lihtsalt, niisama teedki või? Nende kodus tehti pasteeti mõne sündmuse puhul (näiteks jõuluks). Mul küll pasteedi jaoks sündmust vaja pole 😀 Vaatasin neid oma tänaseid sööke ja mõtlesin, et paljud räägiad a la pakkusin külalistele Fitlapi toite. Tegelikult on Fitlapis ju täiesti tavalised söögid (vaata kasvõi minu tänast menüüd) – lihtsalt kogused on paigas. Kes siis poleks varem maksakastet teinud? 

 

 

Mõnikord see on nii väitav, et peab nii palju erinevaid sööke päeva jooksul valmistama (täna näiteks 8:  3 Sebastiani, 4 minu ja 1 Robini (Robin ülejäänud söögikorrad tegi endale ise)), aga ma muidugi olen juba julmalt osav. Kolm erinevat õhtusöögirooga valmisid lenneldes mu mõnusas köögis ja kõik olid üheks ajaks valmis, et siis koos õhtust süüa. Õnneks on hakanud ka Sebastian juba vaikselt ise endale asju tegema, näiteks teeb pannkooke või praeb peekonit ja saia. Praekartuleid oskab ka teha ja saia röstida ja nuudleid teha. Aga need on sellised hädaabi söögid, et kui on vaja ise teha mingil veidral põhjusel. 

Homme on jõusaali päev 🙂 Hommik algab juba varakult, sest pean kindlaks kellaajaks Märjamaal olema ja auto parandusse viima. Varakult jõusaali minemises on üks väga hea eelis ka – seal on siis vähe rahvast! Mulle meeldib, kui ma saan harjutusi järjest teha, nii, kuidas kavas on. Kui mul see järjekord sassi läheb, siis ma olen häiritud. Saan muidugi hakkama, aga häiritud olen ikkagi. Mida vähem rahvast, seda kindlamalt saab harjutusi "õiges" järjekorras teha. 

Täna õhtul on jalgpall. UEFA poolfinaal Liverpooli ja Roma vahel, hoidke siis Liverpoolile pöialt! oma mees ikkagi ka kambas (Klavan). Minu jalkahullud on juba varustatud krõpsupakkidega (jalgpalliga on lubatud). Eks ma vaatan ka nii kaua, kuni jaksan. Ilma krõpsupakita 🙂

Teie Ennike

Mina kasutan Fitlapi ja soovitan seda ka sulle!



Ennike
52226 lugemist / 59 fänni
Minust

Olen naine (38a), mis pole sellises keskkonnas eriline vahemärkus, sest üldmulje ongi väga naisterohke. Igasuguste keskmiste ja kehmassiindeksite ja muu statistika järgi olen normaalkaalus, kuid minu enda arvates on mul mõned kilod ikka üleliia, kuid ka see ei ole mingi eriline näitaja naiste seas. Ma isiklikult ei tunne ühtegi naist, kes oleks oma kehaga lõpuni rahul. Hetkel olen 163cm pikk ja kaalun üle 50 kg. Mul on lapsed, kes on mulle ainult ja ainult suureks rõõmuks. Ma ei osta kunagi poest poolfabrikaate ega ka valmistoite, sest ma pean teadma, mida ma söön ja mida ma oma lastele süüa annan. Seega kõik kotletid, kastmed, salatid, koogid - kõik teen ise. Või teeb mees, kes on ülemõistuse hea kokk. Me elame aktiivset ja sportlikku elu. No ikka keskmisest eestlasest aktiivsemat, sest meie perel on üks kiiks - me ei armasta vaadata televiisorit, seetõttu või meid pigem leida kuskilt loodusest.Meie peres on keerulised söögilood. Üks lastest on ülitundlik igasuguste toiduainete suhtes ja seetõttu peame süüa tegema tavaliselt kahte erinevat rooga, sest ülejäänud pereliikmed ei jaksa neid väljavalitud mõnda toitu lõpmatuseni süüa. Kõik see trall ümber söögi ja juhusliku reklaami nägemise viis mind kokku Fitlapiga ja ma arvan, et olen selle keskkonnaga seotud nüüd ülejäänud kogu oma elu, mis kõigi optimistlike lootuste järgi peaks kestma umbes 90 eluaastani :) Miks Fitlap - sellest kirjutan ma aga pikemalt mõnes blogipostituses.

Ma kasutan Fitlapi, kuna:

Fantastiline programm! Ma ei pea muretsema mitte millegi pärast, kõik töö on minu eest juba ära tehtud. Minu mureks on toidud neli korda päevas valmis teha ja ära süüa. Ja toidud on head! Eriti vahva on see, et maiasmokad saavad edasi maiustada, sest FitLapis on suur hunnik magustoitude ja kookide retsepte. FitLap ei ole dieet, see on elustiil!

Mina kasutan Fitlapi ja soovitan seda ka sulle!

Tee endale tasuta konto siin!

Viimased postitused


Astu esimene samm ja tee oma unistused teoks!


Fitlapi toitumiskava on hea lahendus vapustava vormi saavutamiseks? Parim aeg alustamiseks on just nüüd. Fitlap on sulle, kui soovid ilma nälga tundmata kaotada keharasva ning muutuda tervemaks.

Kuidas alustada?

  • Täida ankeet
  • Liitu
  • Hakka kaotama keharasva

Arrow right Arrow bottom