Tere kõigile kaasvõitlejatele.

Mina olen kohe 33. aastaseks saav naisterahvas. Olen hetkel beebiga kodus ( kohe saab 8. kuuseks). 

Peale seda kui lapsena jõudsin teismeikka, paisusin nagu kakuke ja peale seda olen olnud ülekaalus. Ikka rohkem kui 15 kg.  Nüüd olen 160 cm pikk.

Kahekümnendate aastate algul sai proovitud kaalujälgimist, mille lõpetasin, sest tundsin kuidas see mõjus mu psüühikale. Lubatud olid arv punkte. Kui see sai ületatud, siis oli... APPI, mis nüüd saab. Kaal tõuseb. Masendus jne. Peale nii öelda libastumist ehk patustamist magusaga olid süümekad ja tekkis soov minna oksendama. Ma ei läinud. Ma ei tahtnud peale liigsele kaalule saada ka endale buliimia.

Kahekümnedate keskel hakkasime sõbrannaga õhtuti jalutamas käima. Sellel hetkel kaalusin ma 85 kg. Madalaim kaal oli 72, midagi. Siis sõbranna jäi rasedaks, sai lapse ja meie ühised jalutuskäigud jäid. Tegin järelduse, et kellegagi koos pole mõtet teha. Kui teine kaob kõrvalt jääb ka endal pooleli. Üksi metsa ma jalutama ei julgenud minna. Miks? No, oli üks juhtum, kus läksime sõbrannaga jalutama. Metsa tehti, oli üks veoauto ja me jalutasine sealt mööda. Aga pidime ka tagasi tulema sama teed pidi. Tagasi tulles, äkki sõbranna ütleb, kuule mees on väljas ja paljas. Peseb ennast. Õnneks ma kaugele ilma prillideta ei näe ja prillid olid kodus. Läksime siis aeglaselt lähemale, et mees saaks aru, et soovime temast mööduda. Olime nii paari saja meetri kaugusel. Selle asemel, et see paneks end riidesse ja läheks autosse. See hõõrus ennast strateegilisest kohast ainult rohkem. Nii, et.... Õnneks oli minul telefon kaasas. Helistasin õemehele, kes tuli autoga meile metsa järgi. Kohe ku auto tuled hakkasid kurvi tagant paistma, oh seda imet, ronis mees autosse. Seekord õnnelik lõpp.

Paar aastat tagasi proovisin ka M. Kalmuse toitumiskava. Seal sain palju teadmisi, mis muutsid mu toitumist, kuid kava 100% ja järgida ei suutnud. Liiga ühekülgne minu jaoks. Muutus küll mu toidulaud. Enne tegin söögiks liha, kartul (makaron, riis jne) ja salat oli nii ja naa. Siis peale seda oli ikka salat, liha ja muu oli nii ja naa. Peale seda on olnud ka võib-olla mõned korrad, kui olen üle söönud. Nii, et pärast on halb olla. Nüüd olen ikka õigel momendil pidama saanud.

 Raske oli kava siiski järgida, sest töötasin tanklas ja 12 passisin kooke, küpsetisi jne, ja muidugi ka öövahetused. Tagasides sain kergelt öeldes riielda. Minu arvamus on siiski, et inimene, kellel ei ole kaaluga probleeme. Ta ei mõista ka meid. Oprah ütles oma saates ükskord, mis minu arust vastab tõele. Meie, ülekaalulised, oleme söögi sõltlased. Tema sõnad olid - Alkoholi sõltlane peab hoiduma alkoholist ja mitte jooma tilkagi, narko sõltlane peab hoiduma narkootikumist. Aga meie peame sööma, aga saama õigel ajal pidama. Võitlema oma sõltuvusega iga peav ja saama õigel ajal pidama. Sellepärast ma olengi siin ja kaalun oma toitu, mida söön.

Eelmise aasta jaanuaris selgus GTT käigus, et mul on rasedusdiabeet. Lubatud oli 5.1, mul näit 5.2. Läksin dieedile, jälgisin, mida söön. Proovisin vältida magusat ja vaatasin ka oma toidu koguseid ning toitu, mida sõin. Diabeet oli kontrolli all dieediga. Mis oli kõige parem, et võtsin rasedusega juurde 16 kg, mis jäi ka kõik haiglasse. Peale sünnitust olin tagasi on algkaalu juures, mis oli sellel hetkel 86 / 87 kg. 

Jutt läheb liiga pikaks ja beebi tahab tähelepanu. 

Jätkub.....