Tervitused taas!

Millegi pärast satub mu kande tegemine väga hilisesse aega. Ilmselt selle pärast, et päeval ei jõua ma kuidagi arvutisse ja nüüdseks olen elamisse peaaegu vaikuse saanud. Suuremad veel kummitavad oma toas, aga täna ju reede õhtu ning seetõttu võivad kauem üleval olla.

Täna mõtlesin palju sellest patustamisest. Tekkis lihtsalt huvi, kas reaalselt on võimalik nii toituda, et patutoidukordi on ainult üks nädalas ja seda ka üks toidukord. Praegusel hetkel tundub see minu jaoks ilmvõimatu. Miks? No näiteks oma töö juures käies lõunat söömas ei saa ma mitte ju jäkgida toitumist. Teiseks on see, et külas käimisi ju inka on. Kas reaalselt saab nii, et külla minnes olen ma korralik ja tõepoolest pean oma kavast kinni? Ei, muidugi on see võimalik, aga siis pean ma ju meeletult ennast põhimõtteliselt terve elu jälgima. Kas ma suudan, tahan küll, aga kas ka vaim vastu peab? Teine näide. Täna olin väga korralik, tegin lõunasööki ka nagu peab ja sõin, aga siis astus ämm uksest sisse mingisuguse koogiga. Tegin siis tassi teed ja no ikka võtsin ju tüki kooni, ei ole ju viiskakas kui teine toob ja ma ei maitse...pärast oleks ämma välja vihastanud ja see veel puudus 😀 mõni nv saan kellegiga kokku ja siis ka ju võtaks midagi. Mul tekkiski täna mõte, et kas ma tõesti terve elu jälgin neid nelja söögikorda ja ütlen kõigele muule ei?? 

Samas vaagisin, et kui kõike mõistuse piires teha, siis oleks ilmselt üsna tõenäoline ka selle kõigega hakkama saada. Aga,, hetkel jääb mul ikkagi see aga,,, aga kas tõesti ei astu ma rajalt kõrvale?

Minul isiklikult on hetkel suur motivatsiooni puudus. Annan liiga lihtsalt alla. Asja suhu pistes teaņ ma küll, et ei tohiks, suudan sellele isegi mõelda, aga näe, ikka astun üle piiride. Kuidas ma suudan nii nõrk olla? Tark ja täiskasvanud inimene omastarust peaksin olema. Peaksin, ilmselt ka ikka olen. Aga antud ajahetkel jääb mõistusega koostööst midagi puudu. Ma väga loodan, et ma leian selle midagi üles ja hakkan inimeseks, vähemalt üritan hakata 😋