Päev 51

Ohohooo, märkamatult on 50 päeva Fitlappimist mööda saanud :). Tänane kaal 65.3 kilo. Eile oli hiline õhtusöök patutoidukorraks ja pistsin koos kaasaga kinni potsiku Ben and Jerrys jäätist, seda küpsisetaigna oma. 

Mul tundub, et üldiselt lähevad mul söömised käest ära, siis kui mul stress on. Ja mitte tingimata tööstress. Iseenda tööandjana on mõnes mõttes vabadus otsustada, mida ja millal ma teen (no tegelikult ma pole päris üksi, nii et veidi peab ikka teistega ka arvestama). Ehk siis olen endale teadlikult planeerinud ka rohkem aega lastega tegelemiseks. Meie pere teine lapsevanem on palgatöötaja, kuid see eest väga nõudlikul, keerulisel ja aega võtval kohal. Ehk siis igasugu laste ürituste, trennide ja vedamiste organiseerimine on kuidagi minu õlule veerenud. Iseenesest pole mul ka midagi selle vastu ja tavaliselt õnnestub kõik üritused kaasa teha, mida vaja. Küll aga on sel nädalal tööd ülepeakaela ja nagu kevadele kohane on ka lastel riburada pidi graafikust välja jäävaid tegemisi – küll koolis, küll lasteaias. Ja see eilne päev oli kohe eriti “rikas”. Kõik lapsed tuli eraldi kuhugi poetada ja mõnes kohas ise kaasas olla. Ja siis hiljem kokku korjata ja jälle õigel ajal uuesti uksest välja lükata. Ja siis selle vahel oleks vaja pidada mitu koosolekut, suhelda chatis 10 inimesega samal ajal. Ning tegelikku süvenemist vajavat oma tööd ka teha. Vajadusel teen veri ninast väljas tööd, aga kui see tegemine tuleb iga natukese aja tagant katkestada ja vahetada end pere/laste lainele, siis on see lihtsalt hulluks ajav. Nii ma siis eile rapsisingi. Alustasin kell 7 hommikul ja lõpetasin 8 paiku, õhtul muidugi. Vahepealsete põigetega.
Mis siis selle päeva söömisega juhtus – no jama juhtus. Umbes lõunani suutsin kontrolli all hoida isusid. Ja siis muudkui näksisin. Vabavarast läksid loosi hapukurgid, kurk, tomat. Mitte vabavarast – pähklid, rosinad. No ja millalgi päeva peale eksisid mu suhu paar näkileiba võiga ja paar sepikut maapähklivõiga. Ja ise tundsin kogu aeg kuidas asi oli puhtalt närvides.
Selles mõttes oli hea, et mul oli aega ja taiplikkust märgata, et asi oli enda tunnetes, sest ma arvan, et sellest aru saamine on esimene samm lahenduseni. Eks tänu sellele märkamisele jäi mõni asi ikka söömata ka.
Ja kuidas ma tean, et asi pole lihtsalt tööstressis – täna oli sama hullumeelne päev tööasjade osas, aga isiklike asjadega polnud vaja tegeleda. Ja ei mingit probleemi söögiga, tegin lihtsalt tööd ja mingi hetk krabasin kiire lõuna.
Katsun edaspidi lihtsalt veidi paremini planeerida!

 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod