Päev 49. Muuseumiööst

Ma ei tea kuidas teistel, aga meie peres on Muuseumiöö igal aastal oodatud. Alguses vedasime lapsi ise sinna, nüüd lapsed on juba nii vanad, et oskavad küsida. 

Sel aastal kui selgus, et Muuseumiöö on samal päeval nii Kalamaja päevade kui ka Eurovisiooniga, otsustasime, et üle ei pinguta. Kuna abikaasal pidi olema teine üritus, siis leppisime lastega kokku, et nemad igaüks valivad ühe ja mina ühe koha. Kokku siis kolm.

Kuna eelmise aasta Muuseumiöö oli jätnud kustutamat mulje, siis üks neist valis seekord jälle Tallinna Linnamuuseumi ja teine Lastekirjanduskeskuse. Mingit suuremat kava ma neile tutvustama ka ei hakanud, sest need kaks kohta on mõnusasti ligidal üksteisele ja minu selleaastane valik langes samuti vanalinnale – nimelt soovisin külastada Toomkirikut ja täpsemalt selle torni, mis Muuseumiöö jaoks ekstra inimestele avatud oli.

Alustasime Toomkiriku tornist. Peale väikest annetust ja järjekorda saabus meie kord torni ronida. Üks laps ise ja üks minul käest kinni. Ronisime mööda kitsast ja käänulist tornitreppi ülespoole. Keeruliseks läks siis, kui keegi vastu (allapoole) tuli. Õnneks oli paar orva, kuhu sai hetkeks kõrvale minna nii, et üksteisest mööda sai. Tornis oli muidugi vapustav vaade tervele linnale. Ja vaatamisväärsed olid ka tornis olevad kirikukellad.

Tornist alla tulles (mis oli veelgi keerulisem kui üles ronimine) istusime kirikus, kus rääkisin lastele natuke legende ning kuulasime/uurisime orelit.

Edasi oli plaan liikuda mööda Pikka jalga alllinna. Teel sattus meile ette Ungari Instituut, kuhu lihtsalt sisse astusime. Seal oli väljas ühe lasteraamatute illustraatori näitus. Väga armsad pildid olid! Lapsed said puslesid kokku panna, värvida ja küpsiseid nosida (tssss, ma võtsin ka ühe :D).

Alllinna jõudes mõtlesime korraks põigata Pühavaimu kirikusse, no kasvõi selleks et kahe kiriku välimust võrrelda. Ja Pühavaimust välja astudes – otse ees Ajaloomuuseum. Seal polnud ma ise ka ammu käinud, nii et väga huvitav nii mulle kui lastele. Lastel oli võimalus otsimismängu mängida ja meisterdada. 

Peale ajaloomuuseumi läksime Linnamuuseumi. Seal oli põhinäitus meil enne juba paar korda läbi käidud, aga Langebrauni portselani näitus oli ilus ja lastele meeldis ka suuri mustreid erinevates kohtades maalida.

Viimaseks jäänud Lastekirjanduskeskuses sai jälle meisterdada ja mõistatada. Ja nagu seal majas mul ikka juhtub – lahkusime koos mitme laenutatud raamatuga.

Nii palju siis mitte üle pingutamisest – külastasime Muuseumiöö raames 6 kohta. Aega võttis tõesti pea 5 tundi. Aga oli seda väärt! Ja sammude arv sel päeval tuli ka täiesti märkamatult 16 tuhande kanti!



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod