Üles vaatav koer, alla vaatav koer.

Pool. Jälle. Pool.
Ja terve mõistus ütleb…
Aga Matilda, aga Carmen. Ja näe, Üllekas siin tahab musta liibuvasse kleiti mahtuda reedeks. Ja kõike seda edasi. Kellelgi suisa NELI kilo nädalas kadus.
Ok. Arvestades minu nahka on vist isegi parem kui selle lendorava perspektiiviga jooksvalt ja tasapisi tegeleda saab. Võib olla tõenäoline, et see kupuvärk minu pihta ka toimib. Vähemalt ma tegelen asjaga ja kujutlusvõimele üksi jääb juba ruumi napiks, ütleb tunne.
Aga, aga, aga.
Ma suudan enam-vähem rajal püsida. Või peaks ütlema teadvusel? Ja see on toidunarkomaaniat arvestades suurim samm üldse. Ma pole jaanuarist saati tsüklisse sattunud. Mõned komistamised, aga siis jälle uuesti siht silme ette.
Ja ma olen olnud üksi.
Ei olekseid, ei agasid.
Mul läheb hästi.
Ma saan hakkama.
Võrreldes minu eelmise seisuga ikka. Teistega võrdlemine polevat tervislik.
Kui ma nüüd kuidagi julgeksin kodus võimelda, oleks järgmine suur samm astutud. Praegu on see tibakene komplitseeritud, sest mu negatiivse suhtumise talumise võime on nii sügaval miinustes, et üksnes hirm, et midagi väikest ikka torgata leiab, muudab mu justkui halvatuks. See osa enese eest seismises on jätkuvalt ülinõrk. Tahaks kohe asuda kaitsepositsioonile ja öelda, et ma ju liigutan ja püüan, või rünnata, et mida sina oma ülekaalu heaks teed, aga see oleks juba mänguga kaasaminek ja selge allamäge veeremine. Ma pean suutma hoiduda igasugustest mängudest. Võtab küll suure osa jõudu ära ja pärast värisen hirmust, aga eesmärk pühitseb abinõu.
Mina seda mängu ei mängi.
Kui ma ei mängi, siis ma ei söö üle.
Üks mõte korraga.
Praegu on selleks negatiivse üle külgede maha voolata laskmine ja see ON raske.
Eile ma näiteks kudusin ja täna on olnud tahtmine raamatut kirjutada. Mõte oma loominguliste asjade juures püsida ja külmkapi ust mitte kääksutada on progress.
Prantsuse keel ja joonistamine ja klaver ka on veel kuskil varuks.
Pealegi on välja tulnud paar uut raamatut. Esitlusele küll ei jõudnud, ok, ei julgenud minna, aga lugeda tahaks. Seda mikroettevõtte raamatut. Äkki ongi asjalik. Või laseb laia kaarega neile, kel pole raha ja tuttavaid-sõpru. Ühesõnaga.
Raskelt tuleb, väga raskelt see kõik. Võib-olla pole normaalkaalus ülesööjat samamoodi olemas nagu endist alkohoolikut.
Et on vaid puhas tahtejõud ja distsipliin. Teadmine, et see sõltuvus on tegelikult eluaegne. Aju evolutsiooniliselt vanematesse osadesse talletunud muster.



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod