Toitumiskava 3 päevaks tasuta! Liitu kohe!
Sulge

Elulõng. 90% söök, 10% muud tegevused.

Absoluutselt on miinusnullkomakuus number!

See pole küll tirilimps-poolteist, aga egas ma toda nädalat tagasi nüüd ka ei taha. Praegu on oluliselt inimlikum see olek. Ma jään ilmselt ikkagi elama ka pärast kogu seda …/biiiiiigz/…..
Ja söök? Süüa saab. Ütleks isegi, et hästi. Uusi retsepte ma proovinud pole, ikka vanadega ajan läbi. Ja kui keegi teine süüa teeb, püüan mõttes kohandada sobivaks. Ei saa ju öelda ka, et ma taldrikusse vaatan. Hakataks äkitse jälle narrima ja kasvatama. Miks mina arvan, et ma suudan endaga ise hakkama saada ja mõtlen söömisest õigesti ja üleüldse?
Trenn on praegu ikka veel jalutamine ja puutöö. Kumbagi vihm eriti ei soosi, aga mul on tore. Vaikne ja rahulik.
Võib-olla ikkagi natuke see paariteraapia aitas, et ma olen saanud nädalakese hakkama selgitamata, et ma ei taha rünnata, ma ei mõtle halba, ma ei taha tüli norida. Et kõik minu tegevus pole suunatud teise inimese vastu. See ON suur samm edasi. Annab mulle võimaluse rahulikult olla. Väike hirm küll on, aga ma olen saanud elada suuremat osa ajast paanika piiri peal olemata, et ma jälle olen midagi valesti öelnud või teinud. Kas see nii ka jääb on habras öelda. Igasugune minupoolne initsiatiiv midagi rääkida või tunda on ilmselgelt liiga vara.
Pühapäeval on Haapsalus pitsipäev ja välja tuleb uus raamat. Vbla ma võtan julguse kokku ise üksinda sõita?
Esmaspäeval on kontsert Ajaloomuuseumis. Võiks minna? Metsatöll puhkpilliorkestriga on kindlasti võimas.
Ja kas võiks enesele juba ziljon aastat seisnud ideega uue kleidi õmmelda? Sada aastat julgelt pole ma neilt masinatelt tolmu pühkinud. Kleidiriie on lausa imeline/hizzanthizzant-kes-siis-SELLISEST-riidest-jne.
Saaks kinnisemad mõtted lahtisemaks. Taldrikust ja järjekordsel töökonkursil põrumisest kaugemale.
Ütleme nüüd kõik kooris:“Elu ei koosne ainult söömisest”. Väidetavalt.

Lugesin teiste lugusid ka. Lasteaiatoit…. õõõh…
Toorest kala – näiteks vürtsikilu – ei söönud ma aastaid. Ükskord aga sattusin imelise kaaslasega “Põhjaka” mõisa.
Teinekord vana merekaru juurde – soolasiig…
Vaikselt-vaikselt olen hakanud kala sööma.
Aga parimat kokka kui nälg pole olemas. Teismelisena nälgisin 44 kiloseks, mis minu pikkuse juures on selgelt alakaal. Õppisin ellujäämise nimel sööma väga odavat toitu – hirssi, tatart. Praekartul on praeguseni lemmiktoit.
Kahjuks pole ma siiani pidama saanud ja söön ikkagi seni kui toitu on. Mine tea, millal jälle saab. Ja mõistusega on nagu on. Mis söömisesse puutub, siis õieti nagu polegi teist.

Nii, nüüd lähen küll uurima kuidas see kalasabatapp käib.



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod