Toitumiskava 3 päevaks tasuta! Liitu kohe!
Sulge

Ablas miisu Plastiliina


Mitte sugugi selle kuu üheteistkülmendasse trenni ei läinud ma eile.
Aga ma läksin siiski! 
Ning nunnu treener, kelle trenni ma küll tegelikult ei läinud,  tervitas mind trepil enneolematu entusiasmiga: “Mõtlesingi, et kuhu sa oled jäänud, meie Plastiliina”
Oi kui ägedalt märki ta tabas! Plangus ma ei püsi ja lõuga tõmmata ei jaksa, kuid soojast peast väänata annab mind tõesti nagu plastiliini. Tegelikult oli küll tol hetkel pisut piinlik tunne nagu tavalisel aplal miisul – trenni asemel olen end mitu head aega ju lihtsalt sooja kohta kerra kerinud ja limpsinud/näksinud/kugistanud midagi lohutavalt kalorirohket.
Aga!
Ma siiski vedasin end trenni nagu juuresolevalt pildilt näha.
Puhtalt toore tahtejõuga. Isegi see, et Kompveki asemel oli teine treener ei viinud mind verest välja. Näiliselt, muidugi.
Harjutused olid kõik võikad! Aga ma pingutasin veremaitseni!
Nüüd mul valutab kõik see pekk! Trenniprintsess rääkis, et need olla kõhu sirglihase kinnitused roidekaarele ja siis veel mingid külgmised kõhulihased vms. aga kuna mina neid kunagi peeglist näinud ei ole, siis ma ei usu, et minul ka need olemas on.
Mõtlen ja oigan, et miks see küll ei võiks olla nii, et juurde võtad aeglaselt, aga alla kiiresti. Miks küll evolutsioon nii kiuslik on tänapäeva inimese suhtes? Kuigi tegelikult on olemas ka teoreetiline võimalus, et enamvähemgi end lausõgimisest säästes (ma ju ütlen, ma olen teoorias megapro) võib võtta nädalas sama palju juurde kui õgimata jätmisel kaotada. Loomulikult mitte kilodes, ikka paarisajast grammist on jutt. Ohjah.
Söönud ma olen tegelikult peaaegu, et normaalselt. Sada korda päevas tuleb küll kavas retsepti vahetada ja liites-lahutades kombineerida, kuid õhtuks on suht-koht lambad ja hundid. 
Täna lõuna ajal sain enesel järsu liigutusega sabast kinni kui Statoili aega parajaks tegema läksin. Võtsin midagi kangemat, sest kodus on mul ainult presskannukohvi ja …. fanfaarid… jätsin siirupi sisse löristamata! Õnneks mulle need šokolaadi/karamelli pudelisoustid ja pressvahukoor nagunii ei meeldi.
Aga ma patsutasin enesele kõvasti õlale!
Siis haaras silm kinni kaneelirullidest.
Aju ütles, et ON VAJA süüa!  Oi, ma vaevlesin! No tegelikult ma ju ei plaaninud niisama tühja kõhuga passimist.
Silmade ette tuli kohutav vaatepilt Selveri valmismagustoiduletist, kus ülikallis vähene tervislik oli kõrvuti laadahinnastatud mustikadesserdiga, mis just ka väga ebatervislik välja ei näinud. Nagunii on selle Statoili salatiga sama seis, plõksis mõistus.
Aga siis sekkus Universum! Meitele soovitet täisterapastaga kanasalat polnudki kõige kallimalt hinnastatud.
Vot nii!

P.S. Kassipilte tuleb vist enesel joonistama hakata.



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod