Aeg on ka minul tagasi vaadata. Tänaseks täitus mul üks kuu toidukavas püsida ja täita päevikut. Liitusin küll nädalakese varem, aga siis ainult uudistasin, võtsin hoogu. Tegelikult treeningutega alustasin juba esimesel nädalal.

See esimene kuu sai üle kivide ja kändude läbitud, aga loodan, et teised tulevad paremad. Tulemus on 2,2 kg ja 11 cm.

Kilode koha pealt on nädi. Tegelikult läks esimesel nädalal ainult treenides juba 1,1 kg maha. Järelikult on selle ühe kuu tulemus ainult 1,1 kg, kuigi toitusin kava järgi ja treenisin ka. Sendimeetrid on aga mõistatus. Ma pole kunagi selliselt ennast mõõtnud. Pole õieti ennast ka peeglist vaadanud. Kuigi olen juba 6 aastat pensionär, polnud mul aegagi ennast vaadata. Kummaline, et neid sendimeetreid nii palju kokku tuli. Ei tundu, et oleks üldse mingit muutust.

Miks ma siis toppan? Nagu Heiki ja Rene raamatuski on kirjas, et piisav toidukogus tuleb leida katse-eksituse meetodil. Inimesed on erinevad. Esimene nädal menüüs olles ma kohe avastasin, et minu jaoks on toidud liiga suured. Alguses olin rahulik, mulle sai ühest portsust kaks. Nii jäi iga päev vähemalt üks söögikord vahele. Märkisin, et olen kavas ja kommenteerisin, et sõin vähem. Minu jaoks väga loogiline, sest ma ei söönud ju valesid asju. Ja näksimise vajadustki ei tekkinud, sest kõht oli kogu aeg täis. 

Siis küsisin nõustajalt nõu. Vastus oli: Kõik tuleb ära süüa. Minu jaoks ebaloogiline. Ka oma lastele ma olen eluaeg õpetanud, et kui kõht on täis, siis lõpeta. Olin vaevas, ühesõnaga stressis. Kui jälle üritasin kurta, siis oli vastus ikka sama. Et enne kahte nädalat ei tohi kaloraaži muuta. Mul nagu polnud mingit õigust ise otsustada. Tulemus oli hull, sellest on paha rääkidagi. Mu kaal tõusis, sendimeetrid ka. Ma ei julgenud nii palju kaalutõusu üles märkidagi. Kui aga jõudis postist kohale Heikki ja Rene raamat, siis lugesin lk 200, et "kui kogused tunduvad esialgu liiga suured, siis söö niipalju, et kõht saaks täis". See info justkui vabastas mind millestki, sain jälle rahuliklt magada. Ja siis oli seal veel mulle hea uudis, et "1-2 nädalat" kulub kohanemiseks. Ma ilmselt tundsingi selle esimese nädalaga ära, et mul on vaja kaloraaži vähendada. Aga olgu pealegi, kaloraaži vähendasin siis, kui 2 nädalat sai täis. Seni sõin tõesti ainult niipalju, kui kõht sai täis, enam mitte ülearu.

Nüüdseks olen leidnud ka paremad retseptid, mis polegi mahult nii suured. Kui teie olete märganud selliseid, siis võite mulle teavitada. Lihtsalt retsepti peale vaadates ei ole ju eriti aru saada, kas tuleb suur või väike. Raamatus on loetletud mõned "suured", nendest ma hoidun. Seal on öeldud, et kõik supid on suured. Aga eks ma tahan ka vahest suppi süüa. Aga kuskil pole loetletud "väikseid" retsepte.

Nüüd olen siis kõik ausalt ära rääkinud, miks see kaalulangus nii pisike on. Hea seegi, et ikka on langus, mitte tõus.