Ühesõnaga, "noorsportlase elu" nagu ma seda tuttavate seas nimetan, nõuab kaalutud toidukoguseid - vastasel juhul oleks seda kõike väga raske ohjata. Ja nende väikeste koguste hankimisega on väikelinnas üks igavene jant ja jama. Minu kodulinnakeses saab viilutada ainult ühes poes, Selveris.
No ja marssisin mina siis alguses teadmisega, et mul on vaja kahe pastaportsu jaoks kokku 200 g lõhet, kohalikku Selverisse. Sääl löödi kaht kätt kokku ja viis minutit oli poleemika, kas nad ikka saavad mulle kusagilt selle lõigata (filee, millest lõigata, oli letis täiesti olemas ja mul oli ükskõik, oleks see peamine või sabamine jupp olnud, sihuke suht peenike riba oli vaja. Kurat! See kala jäi täiesti müügikõlbulikuks ju!). Vaat, et oleks juhatajagi välja kutsutud minu "personaalasjus".  Lõpuks ma selle kala ikka sain, aga hirmus heateene eest võlgu jäänud tunne oli ka.
Korra proovisin veel - kordus sama stsenaarium. Lõin käega ja otsustasin, et siit linnast  mina enam lõhet ei osta. Mis ma teen selle suure kalaga, kui mu külmik rikkis on? Pakun tervele trepikojale lõhepastat?
Eile sattusin Tartu Kaubamajja. Ostsin sealt rõõmuga veiselihakraami ja müüja küsis abivalmilt, mida ta veel võib pakkuda.
No ja mina siis poetasin häbelikult, et mul oleks väga vaja lõhet, aga ainult 200 grammi. Ja oh sina heldene aeg, kui minu silmad kalaletti silmasid! Neil oli seal igasugu toredaid väikeseid tükke ja olgugi, et NII väikest tükki ei olnud, oli müüja jalamaid valmis selle mulle lõikama! Ma tundsin, et ma vist olen hoopis teise universumisse sattunud. :D
Mitte keegi ei pööritanud silmi ja see oli iseenesestmõistetav, et kui klient palub, siis klient saab.
Tõsi, ma maksin hiljem end selle jupikese eest poolvigaseks, aga no seekord ja sellise positiivse emotsiooni eest olin täiesti nõus. Seda enam, et sealt kaks söögikorda saab.
Ühesõnaga, järjekordselt tuleb tunnistada sõbranna L.-i sõnade õigsust: igasuguse vähegi erivajaduslikuma elu puhul on pikemas perspektiivis kõneldav ainult suuremas linnas elamine.