Tänane postitus toob maa peale neid, kes unes korralikke, ehtsa taluvõiga tehtud kringleid näevad (nagu mina). Fitlapi retseptielu on ikka nii lihtsaks tehtud, et "patukokkamine" tundub hiljem lausa raketiteadus. Ma arvan, et ma ei taha nüüd tükil ajal ise patutegu ette võtta :)

Ühesõnaga.

Jõul. K. teatas, et tema päralt on terve suur majapidamine ja et tuldagu külla.

Viisakas inimene muidugi võtab kaasa külakosti. Nii lappasin ma tundide kaupa oma Pätsu-aegseid kokaraamatuid, aga ükski asi ei tundunud piisavalt äge.

Kuni minu gmail.com teatas mulle uuest blogipostitusest. Postitaja oli Toidutegu. Piiluda saad siit: https://toidutegu.wordpress.com/2015/12/06/piparkoogi-napooleonikook/

Klikk käis, teeme ära.

K. olekust õhkus umbusku. Napooleonikook ja pipargoogitaignast?

Mina aga jäin enesele kindlaks ja kujutasin juba vaimusilmas toimetamist ette.

Probleem nr 1. Piparkoogitaigen. Ei hakka seekord möllama, ostan poest. Okei, aga ma ei loe ühtegi pidi ju reseptist välja, KUI palju seda kokku tuleb. Otsustan poes poolekilose paki kasuks... ja kahetsen hiljem kibedasti.

Probleem nr 2. Pohlamoos. Lapsevanem teatas, et moosivarudesse sai pohlamoos küll, aga hapust on asi kaugel. Ja et moos PEAB magus olema. Nojah. Ohkan ja kraban poeriiulilt pohlasalati, lootes tasakaalustavat haput sealt saada. No ei taha enam metsikut magusat, ei taha! (Aitüma valgule!)

 

Jõuan koju, hakkan möllama. No ja siis saan aru, et 100 g per koogikiht ei tule sest taignast head nahka. Egas midagi, paberõhukeseks ja ahju.

No ja siis saan hakkama järgmise fopaaga ning panen küpsetatud kihid üksteise otsa jahtuma. Mille tulemusena need kõik üksteise külge kleepuvad. Lahti ma neid otseloomulikult ei saa ja kihte tuleb hakata juppidest kokku lappima nagu vaese mehe püksitagumikku.

Nii. Kreem. Valan piima potti ja siis selgub, et too... on tilgastama läinud. Karramba!

Õnneks on kodus kohvikoort. Retsept näeb ette kreemi paksuks keetmist. Ja muudkui vispeldamist. Kurja, kaua ma möllan siin, sääremari kisub juba krampi. Südametäiega lahustan veel topeltportsu jahu juurde. No ja südamest konjakit rändab ka potti juurde. Hurraa, paks! Marss aknalauale jahtuma!

Nüüd läheb õite lõbusaks! Lopergustest tainatükkidest tuleb miski vorm konstrueerida. Käiku läheb Lorupi klaasvaagen, vanusega peaaegu sajand. Eesmärk pühitseb abinõu või kuidas see kõlaski?

Nojaa... eeskujulikust ovaalist on asi õige kaugel. Ah, peaasi, et koos püsib!

Kokkulaotud kook rõdule ja kõmm! Uks kinni. Ilmselgelt ma vist niipea enam kookidega mässata ei viitsi.

Olgu tänatud režiimkokkamine. Aamen!

 

Ah et kuidas kaal elab? No laias laastus kena viis kilo on uttu tõmmanud. Ja kuidagi meeldivalt lihtne on. Seega, jätkakem! :)