Juba mõnda aega rõõmustab mind uus trenniratas – BodyCrafti SPL Indoor Bike, kauaoodatud-otsitud kaunikene. Kõik oligi kena, aga see sadul... 

Minu taguots ei tahtnud sellega kohe kuidagi leppida. Vahe oli muidugi märgatav – kui eelmine sadul oli nn lai „pitsalõigusadul“, nagu veloergomeetritel ikka, siis uuel on istumiseks ... kuidas seda siis nüüd öeldagi ... võrdlemisi „voolujooneline“ sadulalaadne toode.
Treener oli küll hea inime ja lubas alguses poole lühemaid trenne teha, et tagumik harjuks, aga selle poole lühema pidin mina omakorda poole lühemaks tegema, sest nii kuradi valus oli, et jah – võttis ropendama küll.
Aga kus mure kõige suurem, seal Facebook kõige lähem. Kurdan tuttavatele ratturitele häda. 
Arutame n+1 põhjust alates istumisasendist lõpetades füsioloogiaga.

Lõpuks võtab hää sõber asja kokku, tsiteerides Dilberti tarkusetera: maailmas on 2 asja, mis ei lähe paremaks- rattasadulad ja lennukiistmed. Kuuldavasti pidi see olema sadistide vandenõu inimkonna vastu.

Ja et kui ta esimese tänapäevase ratta ostis, siis ka juurdles pikalt, et miks ta peale rattasõitu tunneb end füüsiliselt kui grupiviisilise vägistamise ohver. Tahtis ka tõtata mugavat cruiseri sadulat ostma, aga ilmnes, et parim lahendus on siiski nilbed pampersiga püksid ja tuli liituda mamilite (MAMIL -middle-aged-man-in-lycra) ridadega. Need tänapäeva sadulad on disainitud paraku sellised, mis ei puutu kokku  keha pehmemate osadega. Karda on, et varsti piirdutakse vaid pärasoole järgi disainitud sadulatoruga - siis tema loobub rattasõidust.

Kogu see info võttis mind muidugi ohkama - esiteks maksab sihuke ju... N+1 raha. Ja ilmselt on jalgapanek ka mu jaoks paras soojendustrenn.

No ja siis ma tegelesin seal spinnigratta otsas rohkem nihelemise kui trenniga. Vahepeal tupsutasin talgiga ja kirusin rasket elu.

Kuni täna võtsin kapist teised trennipüksid, numbri võrra väiksemad. Teised olid kõik jupi suuremad, aga no kui otseselt kõndides maha ei kuku, ju siis veel klapib. Nii oli minu loogika! :D

Ja oh sa juudas! Palju parem oli vändata! Tõsi, veidi ebamugavust küll säilis ja kohendamist oli, aga   15 minutist sai korralik 70 minutine trenn. Wohoo! 

Kes oleks seda võinud arvata, et 20 kilose kaalukaotuse peale trennipüksid suureks jäävad, eksole? :D