Nüüd olen siis suure ringiga tagasi jõudnud. Mitu kuud kavast eemal ja sisestamist endale, et minul seda vaja ei ole ja saan ise ka juba jälgitud. Paraku see nii ei läinud. Eile tabasin end mõttelt, et kas kavatsengi end lihtsalt paksuks süüa. Iga toidukorda hakkasin vaikselt võrdlema, et mitu korda ma juba lõunat oleksin söönud fitlapi valve all ja sain aru, et asi on üle käte läinud. Süüa on tore kõike head ja paremat, aga distsipliin on ära kadunud ja see on vaja üles otsida. Seega, olen tagasi ja püüame siis uuesti (ütles ta kolmandat korda ja ohkas sügavalt).

Minu jaoks olid varasemalt kõige raskemad just reisid ja nädalavahetused. Ei ole ju võimalik mitte süüa ja maitsta kõike head ja paremat kui olla Itaalias või Prantsusmaal ilusat nädalavahetust nautimas. Ja oleme ausad, ega ju ei tahagi jätta võimalust kasutamata kohalike roogade ära proovimiseks. Sama käib ka tööreiside kohta mujal Euroopas, kus üks vastuvõtt teise otsa ja ei saanud enam mööda nendest salakavalatest suupistetest ja minivõileibadest, mida nad järjekindlalt pakuvad. Või jätta Viinis vahele Viini Snitšel - ei tundu ju hea mõte. Vähemalt sellel hetkel seal. Hiljem tagasi vaadates, võib-olla siiski parem mõte, kui sellel hetkel tundus.

Tulemus on käes - väldin kaalu, sest hirm on nii suur, mis seal ees ootab. Aga mis nüüd saab edasi minu fitlapitamisega ma tõesti ei tea. Õnneks või kahjuks olen nüüd natuke paiksem ja reisikiusatusi tekib vähem. Samas käin tööl kontoris, kus ei ole kombeks oma toitu kaasa võtta. Pean leidma mingi viisi süüa koos teistega siiski väljas, aga leida endale omad sobivad praed. Oleks vaid rohkem selliseid Fitlap sildiga kohti, siis saaks ka muretumalt lõunal käia. Vastasel juhul pean kurki ja tomatit käekotis kogu aeg kandma. Viimane ei olegi tegelikult nali, päris tihti oli mul varem väike potsku kirsstomatitega kotis olemas, kui juhtub, et nälg peal, õhtusöök või lõunasõõk kaugel ja midagi peaks vahele ampsama. Hea mugav vabavara, mida ontheroad pakkidest leida saab. 

Igal juhul peab nüüd end jälle uuesti reele tõmbama ja kuidagi leidma viisi, kuidas uuesti igapäevaselt hakkama saada. Eilne õhtusöök oli algus, kuid pigem siiski natuke liiga suur ports küpsetatud juustu sai peale. Igatahes olen valmis end parandama, vähemalt väga loodan, et olen. Suvi ju koputab ja praeguse tekkinud rõngaga ma küll ei julge randa minna. Muidu on nagu sellel Awstuff'i pildil, et selleks ajaks kui mina randa jõudsin, olid teised kõik juba alla võtnud. Päikest!