Kaunist pealelõunat!

Täna siis saabus hetkeks mõte, et.......magusat tahaks! Ja meenus kellegi osavnäpu retseptimugandus, mille tulemuseks oli mu üks tõeline lapsepõlvelemmik - lumepallisupp.

Mõeldud-tehtud! Proovisin ära. Ja kuigi tulemus on rahuldav (tegelikult peaks koguseid timmima, sest pea pool liitrit piima ja kaks muna ei anna õiget konsistentsi), siis jäin ma ikkagi mõttesse, et igasugu asendustega magusasjad ei ole ikka päris asjad. 

Kunagi aegadehämaruses (umbes siis kui dinosaurused just olid maalt hävinenud:)) said popiks kaalujälgijad - weight watchers. Ja kuna ma kuulun nende sekka, kes on eluaeg ümarad olnud, siis ei pääsenud ka mina sellest iganädalasest miitingust, kus naisi ja väheseid mehi eluskaaluti nn kogu kollektiivi ees. Olid vast ajad! Ja sellesama liikumisega seoses tuli mul meelde sealne magusapoliitika - suhkruvaba oli siis popp ja suhkruasendajad au sees (praegu nende keemiliste asendajate poole enam vast keegi ei vaata, eks?). Ja nagu ühel korralikul liikumisel kunagi, olin neil välja töötatud oma tooteid ja ka raamatuid. Kui hästi otsin, vast leian praegugi üles ühe kaaujälgijate küpsetiste raamatu. Noh, kus sisu koosnes kõigest muus kui võist ja jahust ja suhkrust:) Ulme, kas pole! Küpsetada põhimõtteliselt õhust ja armastusest ja suhkruasendajast. 

Novot. Ja proovisin kord minagi siis ühte pildil ahvatlevat rullbiskviidi retsepti sellest teosest. Kui järgmine kord kogunemisele läksin ja oma kogemusi endale omaselt üsna bravuurselt jagasin, oleks mind peaaegu, et sektist välja visatud. No see küpsetis ei kõlvanud mitte koera hänna allagi! See oli saepuru mingi veidra kreemiga vahel ja no päris rullbiskviidist oli sinna alles jäänud küll ainult nimi. Kohutav jura.

Miskipärast meenus mulle praeguse lumepallisupi tegemise juures seesama kaalujälgijate kunagine episood. Ei, mitte seepärast, et mu lumepallisupp ei oleks kõlvanud süüa. Kõlbas, isegi väga hästi maitses, aga ma siiski proovisin seda nn tervislikumaks keerata. Eeskätt suhkru näol, sest ega sinna ju palju peale selle sisse ei lähegi - piim ja munad lisaks. Ja olen nüüd siiralt veendunud, et enam ma seda ei proovi. Järgmine kord teen patuka ja võtan päris tavalise valge suhkru ja päris vaniljet ja panen mõne muna selle piimakoguse peale rohkem, et supi "leem" tuleks mõnus ja tihe ja suussulavalt kreemine.

On mõned asjad, mida ei saa asendustega teha. Kohe lihtsalt ei saa, sest need maitsed peavad õiged olema!

Lapsepõlvemaiuste lummuses:)

Tervitab

Marilin