Heips!

Eelmises postituses jõudsin välja kisendada oma ängistuse, et kaal seisab. Ja tõsi ta oli, seisiski, paar nädalat on keerutanud ühe numbri - 83 ümber. Ja mis siin salata, vahepeal oli ka tunne, et sellest alla pole võimalik, sest pigem toimus keerutamine ikka 83 peal kui all:)

Aga siis eilse hommikuga jõudis määdzik moment kätte ja kaheksakümne kolme piir sai purustatud. Tänahommikuse seisuga näitab kaalumasina sõbralik silm mulle 82,5 kg!

Te kõik teate, et see on äärmiselt hea tunne, kui kaaluasi liigub soovitud suunas. Ja tõsi ta on. On ilmselt mõni asi veel siin maailmas, mis pakub sellist südamerahu ja rahuldust, ent kohe peale seda ühte asja pakub rahulolu see, kui kaalunumber kahaneb. Jah, mõistan, et inimestele kes tahaksid olla veidi kobedamad, see ei kehti, aga minule teadaolevalt ja ka statistiliselt on neid inimesi, keda alakaal kimbutab, kordades vähem, kui ülekaalu käes kannatajaid.

Küll aga on kohe nädalavahetus ja ma juba tean ette, et see tuleb keeruline. Keeruline, sest und jääb sel nädalavahetusel tavapärasest vähemaks ja toitumisega ei ole võimalik end samuti väga poputada, kui on vähemalt kahel õhtul plaan minna sõpradega välja. Mõtlesin juba hommikusööki tehes, et mismoodi tänane õhtu siis suuremate äpardusteta purki saada. Ja ega ma midagi väga head välja ei mõelnudki. Võimalus on kodus enne välja minemist kava järgi süüa, aga väike vein läheb õhtu vältel kindlasti kavast välja. Jant on ka see, et kui oma tavapärasel ajal magama ei lähe, siis poole öö peale on kõht ju konkreetselt täiesti tühi. Ja mis siis veel saab, kui selle tühja kõhuga lõpuks koduse külmkapi raadiusse jõuad....:)

Teine võimalus on teha patukas. Aga kui laupäeva õhtul on jälle väljaminek? Mis siis saab:) Mitu patukat mõjub kindlasti kehvasti just liikuma saanud pekile. Kuidas teie olete sellise olukorra enda jaoks lahendanud? On ka neid, kes näiteks hilise õhtusöögi restorani kaasa võtavad?

Viisil või teisel kavatsen ma jätkata. Siht on silme ees ja tegelikult, vaadates kalendrisse, ka täiesti saavutatav. Jaanipäevani juuni keskpaigas on minna veel kaks ja pool kuud ja selle ajaga peaks olema täiesti tehtav 7,5 kilo alla võtta. Kui see peaks mul õnnestuma, siis olen üle 15 aasta elu parimas vormis ja seda vormi peaks hoidma kuni lõpuni välja. Sest kes tahaks olla liiiiiiiiiiga kõhna? Prouad vaatavad passi (st mina) ja annab endale aru, et sealt enam allapoole minna pole vaja:)

Aga sinna on veel aega. Just see viimane näitab, kas asjad lähevad minu või mu nõrkuste taktikepi järgi:)

Mõnusat nädalavahetuse hõngu!

Marilin