Asi sai alguse teisipäeval.

Olin ilusti kavas. Peale tööd tulin koju, käisin koeraga väljas, koristasin, uuesti koeraga väljas ja siis pidin minema jooksma ja pesema. Mõtlesin, et olen kaval ja teen tiheda plaani, et ei oleks aega mõeldagi patustamise peale. Koeraga jalutades tabas mind aga meeletu nälg ja isud. Võitlesin mis ma võitlesin, lõppes asi halvasti. Ahmisin soolaseid vahvleid, nutellasaia, seesamimaiuseid, šokolaadi, siidrit ning siis otsustasime minna hotokasse. Seal see mehhiko hotokas oli tõsiselt vürtsikas ja kõht sai nii täis, et kõrval olevaid kartuleid ei jaksanudki süüa, peale seda väike pinx ja siis kodus sõin veel seesamibatoonikest ja vahvleid. PALJU VÕIB?!?!!? Meeletult kaalu juurde ei tulnud, aga mõtlen, et kui poleks olnud seda patustamist, siis oleks ehk kaal juba midagi 59-ga. Ise mõtlesin, et noh, et sellepärast libastusin, et toidukordade vahe oli ligi 4-5 tundi ja nälg lihtsalt kasvas nii suureks, et tahest tahtmata tahab käsi haarata kiire ja kahjuliku poole, kuigi üritasin ennast üle kavaldada ja pidevalt tegevuses olla. Oleks ma lihtsalt teleka ees vegeteerinud, oleks ma juba palju varem alla andnud ja veel rohkem õginud.

Noh, eile siis olin ilusti kavas ja käisin jooksmas. Jooksmisel andis aga eelmise nädala haigus tunda ning põlved olid äärmiselt nõrgad. Hilisõhtusöögiga olin loov ja kasutasin oma külmkapijääke. Retseptiks kodujuustu maius, millest osa kodujuustu asendasin ricottaga, banaani greibiga ja maasikad olid külmutatud. Viskasin blenderisse ja sain tulemuseks jäätise surprisesmiley See oli nii hea, miks ma eelmine nädal palavate ilmadega seda ei avastanud?!? Uus lemmik kindlasti.

Aga mis toimub täna. Mul on kõht niiiiiiiiiiiiiii tühi. Hommikuks oli singivõileib kohviga, lõunaks riisivorm, nüüd pooleteise tunni pärast saan kartulivormi ja õhtul läheb vist sõbranna koolitee lõpu puhul taas patustamiseks. Ilusti 200 g vabavara oli lõunasöögis ja 200g tuleb õhtusöögiga juurde. Vett joon kõvasti ja üritan ka teega kõhtu petta, et tegelikult pole kõht tühi. Aga ikkagi on kõht tühi, nõrk on olla ja mõte ei liigu. Jälle kõik mu saavutused kukuvad kolinaga, kuigi nii vähe on veel minnasad