Aitäh Helen õigele numbrile tähelepanu juhtimast :) Mul on nimelt selline naljakas asi, juba lapsest saati, et ma võin numbrid neli ja seitse täiesti suvaliselt sassi ajada. Keegi ütleb seitse ja ma panen kirja neli. Või vastupidi. Või mõtlen neli ja kirjutan seitse. Või vastupidi. Ma ei tea mis fenomen see on, kui kunagi oma keha teadusele annetan, siis tulevased põlvkonnad saavad targemaks. Saab veel midagi head inimkonnale kinkida lisaks üliefektiivse rasvapatarei salvestussüsteemi saladusele, mis inimkonna energiaprobleemi otsekohe lahendab. Tuleviku tuulegeneraatoritel saab olema minu rasvast saadud DNAst tehtud salvestusseade, mis iga ilmaruumis hõljuva energia kübeme kohe rasvaks salvestab.

Aga seni pean kuidagi suutma ikkagi selle salvestussüsteemiga igikestvat võistlust jätkata ja täna märkasin huvitavat fenomeni. Mõni aeg tagasi oli FB täis hõikeid kuidas õnnelikud Fitläpparid on kaotanud poole päevaga kuusteist kilo. Ja ka blogides oli tunda kaotatud kilode rõõmuelevust. Mida rohkem seda tuli, seda sügavamale lohutussöömise auku ma end närisin. Nüüd on huvitaval kombel hakanud tulema palju postitusi teemal "teen kõik nagu peab, aga kaal ei lange vaid tuleb aeglaselt juurde" - just see mis minul algas septembris. Ja mingil paradoksaalsel kombel annab see mulle hoopis motivatsiooni juurde. Kas on see üdinieestlaslik naabrivaen, et kui teistel läheb halvasti, siis on lootust, et mul läheb hästi (mingi gambler's fallacy kodumaine versioon?) või on lootust, et ma ikka nii halb inimene ei ole ning motivatsiooni tõstab lihtsalt äratundmine, et ma ei ole üksi ja teistel on ka sarnased mured kui mul. Ma ise usun seda viimast, sest kuna mul on käimas parasjagu salenemine pea kaudu - ehk siis oma psüühikamassiindeksiga maadlemine - siis olen jõudnud järeldusele, et kõik mis on seotud kaalulangusega ja mis võimendab üksinduse või väljajäetuse tunnet, on see mis sunnib mind lohutussöögisööstusid tegema. On see mõni pidu kus kõik teised rõõmsalt laua ümber jutustavad ja söövad ja mina tunnen, et ma olen ainus mohikaanlane, kes kogu aeg vaid laua peal olevate roogade sihikulukustuse maha saamisega tegeleb või on see lihtsalt tunne, et internetiavarus on täis maagiliselt tahtejõulisi ja selgelt allapoole suunduva kaalukõveraga inimesi ja mina üksi olen see, kellel lihtsalt mitte kunagi ei õnnestu. Igal juhul - kas tänu muutunud tuultele postitustes või siis tänu millelegi muule, aga täna külas olles suutsin jätta söömata banana spliti ja jäätise.  

Helenile - Schrödingeri kassi koogi saladused (see eelmine postitus siis täitis minu kassipildi linnukese ka, jee!)

Olen katsetanud kookide ja quiche'de põhjaks retsepti "röstitud kikerherned", mille puhul asendan kikerherned mingiks jahuks ja rasvaine panen ka sinna sisse, natuke mingit vedelikku ka ja teen sellest põhja, mida natuke ahjus hoian. 

Peale olen siis proovinud erinevatest retseptidest kas želatiiniga tarretisekooke või siis viimasel juhul tegin nii, et panin vahukoort, banaani, suhkruta mangopüreed, sidrunit ja munakollast ja segasin kuumutades seda kuni tuli natuke lemon curdi laadne konsistents. Selle kallasin põhja peale ja lasin natuke ahjus taheneda. 

Siis tegin munavalgest ja steviast ja natukesest sidrunimahlast ja soolast tugeva vahu (retseptist maasikavaht, millest maasikad asendusid mangoks ja vahukoor läks lemon curdi sisse). Kahjuks pole mul vaatamata paljudele katsetele ühtegi edukat sefiiri või besee katsetust veel mida raporteerida, seega läks ka see vaht koogi peal ahjus keedumunamaitseliseks švammiks. Sellest ka nimetus Schrödingeri tort, et korraga nagu on ja nagu ei ole ka. Midagi selles oli lemon meringue pie moodi, aga põhi oli liiga õhuke ja kate haises keedumuna järgi. Kui keegi oskaks seda munavalgevahtu menetleda õigesti, siis tõenäoliselt saaks suhteliselt pandava koogi. 

See on see, milline see kook oleks pidanud olema: 

Ja kassipildina Schrödingeri koogi pilt - ehk see, millise tulemuse ma sain: 

Päris Inga Kaljus veel ei ole, aga kui lugeda tegemise keerukust, siis võibolla õpipoisiks talle juba kõlbaksin :-D