Kas alati ikka peame?

Kohtan blogides ja FB grupis, sõpradegagi rääkides sageli mõtteid ja lauseid pean/peaksin vaimus, serveerituna koos ohetega. "Pean magusa söömise lõpetama!". "Peaksin veel 500 sõna kirjutama". "Pean selle projekti lõpetama". "Pean voodi ära tegema, pean toa korras hoidma", pean jne jne jne. Peame käima tööl, peame tegema sporti, peame käima koolis, peame tervislikult toituma, toitu peame ka kaaluma. Kõike peame, kuigi pole väga selge, kes täpselt sunnib.

Et olen pean-mõtlemises endine maailmameister, tahan veidi kirjutada sellise mõtlemisviisi ohtudest ja kuidas ehk mõelda ja eriti endale öelda.. veidi pehmemalt.

Paar eelhoiatust:

See ei ole väga elegantselt kirjutatud postitus (ma kuidagi ei osanud seda läbi mõelda).
Seda kirjutades ei pea ma silmas mugavusest öeldud pean asju (blogija kirjutab, et ta peab, kuigi ilmselgelt ta mõtleb, et ta tahab ).
Samuti ei taha ma väita, et igas olukorras olev inimene on hirmus vaba-- kohutavad ülemused, vägivaldsed mehed, depressioon või vaimse tervise probleemid ja elu/toitumine jne. Sellisel juhul ka ei pea, aga lahendus peitub kuskil mujal-- abi otsimises. Küll aga mahub seda pean mõtlemist paljude igapäeva ja sellest just kirjutan.

Pean mõtlemist kasutame sageli ka teistega suhtlemiseks ja seegi pole hea mõte, aga üks teine teema.

***

Võtame hetkeks aega, et järele mõelda-- mida see pean- stiilis mõtlemine (should thinking) tähendab? Sageli üritame sellega endale öelda, et meil ei ole valikut-- millegi tegemine on sund. Enamjaolt paistab sellega kaasas käivat ka mingi standard-- et peab saama tehtud ja mitte grammigi vähem! Nt: pean tervislikult toituma. Mis siis saab, kui ma ühel päeval ei toitu? Kas olen oma pean-reeglit rikkunud? Või mis siis, kui see pole realistlik?

Mõnikord mõtleme pean juurde ka saavutuse. Mitte isegi et, pean tegema ära ülikooli avalduse, vaid et pean nt saama ülikooli, tööle jne. Kui ei saa, siis olen selles pean osas läbi kukkunud. Siin probleemiks miskit muud-- saavutusstandard, mis on ebarealistlik (pole mõtet seada endale eesmärgiks miskit, mis pole meie kontrolli all, mõistlik oleks keskenduda hoopis tegevuse enda ettevõtmisele), aga pean lisab sellele kohe uue rõhu!

Mulle tundub, et kasutame pean- mõtlemist siis, kui miski on meile oluline ning usume, et kui ütleme endale, et peame, siis saab see tehtud. Ja et kui me ei ütle, siis ei saa. Sageli me ei suuda neid asju kogu aeg teha ja siis tuleb peab kohe eriti kiirelt käiku.

Nii ongi meie vaba täiskasvanud elu täis asju, mida "peame" tegema. Abikaasat peab tunnustama, laste eest peab hoolitsema, tervislikult peab sööma ja kontserdile peab ka minema . Külas peab kooki ka sööma (meenub üks vestlus karpidest)!

***

Kognitiivpsühholoogia peab pean- mõtlemist kahjulikuks mõtlemisveaks (cognitive distortion), näiteks äärmuslikust mõtlemisest. Seda mitmel põhjusel.

Sund ei toimi hästi. Isegi lapsed, rääkimata veel täiskasvanutest, lähevad trotsi täis, kui keegi neile ütleb, et nad peavad miskit tegema (eriti ilma hea põhjenduseta). Pean mõtlemine viitab sunnile ja sund tekitab trotsi tunnet. Ma ise olen oma karmi lapsepõlve tõttu sundimise osas väga tundlik, koolis sattusin muidu eeskujuliku õpilasena vahepeal pahandustesse, sest ma lihtsalt pidin (haha) trotsi tõttu käituma vastupidiselt sunnile. Fitlapiga liitudes mind lausa häiris mõte toitumiskavast, sest mis mõttes pean midagi sööma? Seda näen aeg-ajalt ka blogides-- kuidas tekitab iseenda poolt seatud standardi ja reegli osas trots. Nt inimesed ütlevad-- "Ma ei taha toitu kaaluda! Fitlapis peab toitu kaaluma". Kas ikka peab või kas on lihtsalt mõistlik?

Lapsed muidugi vajavad sundi (nad ei ole aju arengu mõttes ratsionaalsed ja küpsed olendid). Liiga palju trotsi omaenda seotud eesmärkide osas täiskasvanuna on aga.. takistav.

Pean/peaksin tekitab stressi. Pean mõtlemine viitab sellele, et kohe peab ja ilma ei saa, tulgu või tina. Kui sõnastame midagi pean vormis, paneme selle saavutamise olulisele vunki juurde. Mul on hunnikutes sõpru, kes kohvitassi kõrval räägivad suures stressis sellest, mida nad nt tööl peavad tegema. Kui olla aus, siis nad tegelikult ei pea-- kui nad nt oma ülemusega asjad rahulikult läbi räägiksid, ei peaks nad vast pooli nendest asjadest tegema, need pigem ise võetud lisaasjad. Või kui mõtleme nt kodustele standarditele-- kas peame voodi ära tegema? Kas peame päriselt sporti tegema? Ei pea. Kui oleme väsinud, siis peaksime hoopis puhkama ja kui meil pole aega, võime ka voodi tegemata jätta.

Pean/peaksin keskendub sunnile, mitte kasule. Pean mõtlemise alternatiivid on nt: tahan või oleks kasulik teha või annan endast parima. Mõelgem nt nende lausete vahele: "Pean voodi ära tegema," vs "Kui teen voodi ära, näeb tuba mõnusam välja ja see meeldib mulle". Teine lause on oma mõttelt palju pehmem-- ma ei pea midagi tegema, aga kui teen, siis see on mingil põhjusel mulle hea. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle selline mõtlemine meeldib rohkem.

***

Minu arvates mõjutab peab mõtlemine ka kaalulangust, seda mitmel moel. Trots on üks viis-- mõni võib öelda, et ei liitu Fitlapiga või proovis, aga ei sobi, sest: "Nii palju pea süüa tegema, toitu peab kaaluma, valku peab sööma," jne. Kui nüüd järele mõelda, siis Fitlapis on ka hunnikutes valmistoitu ning kiireid retsepte. Heikki ei käsi toitu kaaluda, see on lihtsalt eriti hea mõte, et me ei sööks üle. Midagi ei pea, igal tegevusviisil lihtsalt oma kasud ja kahjud. Seega ehk hoopis võib või oleks hea.

Teine viis on lihtsalt väga must-valge sundviis, kuidas kaalulangusest mõelda, mis lihtsalt tõukab raskel hetkel eemale. Kui mõtleme, et peame, siis sageli mõtleme, et nii on vaja teha kogu aeg, et see pole valik ning et me praegu ei jõua. Ise olen nõnda nii palju peab asju lihtsalt edasi lükanud-- järgmisel kevadel, ah, talvel, suvel jne. Praegu pole hea aeg, sest kui pean, siis ikka pean täielikult. Mis siis, kui mõtlesime, et me EI PEA, aga meil oleks hea proovida? Et langetame kaalu, sest tahame, sest see on meile kasulik? Et me ei pea, aga võime, kas või natuke?

***

Kuidas seda lahendada? Kuidas mõelda tasakaalukamalt? Üks hea viis on harjuda oma äärmuslikumaid mõttemalle asendama realistlikemate mõtetega. Ma pean! head vastandid ei ole, et ma ei pea ja seega ei tee üldse.

Ma pean paremad alternatiivid on: ma tahan; kui teen, siis saan selle; selle tegemine võib olla hea mõte, sest....; ma proovin vastavalt oma võimetele ja jõule.

Mäletan ise hästi enda jahmatust, kui sain aru, et ma tõesti pea paljusid asju tegema. Ma ei peagi oma voodit ära tegema ja maailmas on palju inimesi, kes ei tee. Enamjaolt ma aga tahan teha, sest mulle meeldib korras tuba . Ma ei pea juhtima riskantseid projekte ja tundma suurt ärevust, kuigi võib- olla, järele mõeldes, ma tegelikult salaja natuke tahan, sest muidu on igav. Jne.

Võib-olla on tasakaalukalt mõtlemine mõnes valdkonnas mõnele meist raske, seda juhtub. Sellisel juhul ei maksa tunda ennast halvasti-- inimestel on erinevad probleemid ja kogemused ja see on okei, et mõni asi on raske. Siis ei tohi!!! end halvasti tunda, vaid mõelda, et tuleb lihtsalt asi ette võtta ja liikuda aeglasemalt kui teised.

Tasakaalustatud mõtlemise puhul on nt üks hea nipp veel-- mitte võtta kõiki oma mõtteid nii tõsiselt. Meie aju lobiseb pidevalt, eesmärgiga kaitsta meid erinevate ohtude eest, aga iga mõte pole tõde ega fakt. Nt väsinud päeval lobiseb meie aju palju negatiivsemalt, sest ta on lihtsalt väsinud. Kui peab mõtlemist on raske muuta, siis võib alguses lihtsalt proovida seda märgata--- "Ahhaa, selles valdkonnas ma vist kipun endale hirmus karmilt ütlema". Küll tuleb ka aeg sellega edasi tegelemiseks .

***

See, et me ei pea, ei tähenda, et saame muidugi häid asju ilma vaevata. Faktidega on vaja leppida-- kui me toitume ebatervislikult, siis tõenäoliselt (kui me just pole geeniloterii võitjad) võtame kaalus juurde. Jne. Samas on ka asju, mis pole faktid-- nt ei ole fakt, et me ei saa õnnelikuks, kui meil pole 90-60-90 mõõte. See on ennustus ja üks hirmus ebarealistlik ning tõenäoliselt ekstreemne.

Aga sellegipoolest on enamik nendest "pean" asjadest valikud ja oluline on läbi mõelda, kas nad on meile vaeva väärt. Kahtlustan, et tervislik toitumine nt on. On aga mõned asjad, mis ei pruugi olla-- mõni töö ei olegi väärt pingutamist, mõni lähendane ei vääri igavest tingimusteta pingutamist jne.

***

Tean hästi, et pean mõtlemise lõpetamise/vähendamise suurim hirm on, et kui ütlen endale, et ei pea, siis ma ei teegi midagi . Minu kogemus ütleb, et ümber harjutamine võtab veidi aega. Kui aga teha oma elule väike pean reality check-- kui ma ei pea, siis miks ma neid asju teen, leiab need head põhjused tasapisi üles. Ja mõne pean asja saab ka ehk kõrvale jätta või teha pehmemaks. Pean mõtlemise pehmendamisel võivad olla suured kasud (eriti kui trots ning läbikukkumissüüdistused valmistavad probleeme).

Mina nt praegu ütlen endale aeg-ajalt, et pean oma magistritöö kallal tööd tegema. Siis aga meenutan, et ma tingimata ei pea (võiksin isegi oma kraadi saamata jätta), ma aga tahan-- see on mulle oluline ja kallis eesmärk. Kuigi hommikuti ülikooli poole mäest üles väntamine on tüütu, hoiab see suur ma tahan eesmärk mind ikka minemas, natuke rõõmsamalt.